Mis on olnud teie karjääri eredamad hetked ja mälestused?
Ühte kindlat hetke on raske välja tuua, sest lastega töötades on ere hetk iga kord, kui õpetan last roomama või kõndima ja kui ta siis astub kabineti uksest sisse, nägu naerul ja endaga rahul. Siis võin oma tööst ainult rõõmu tunda. Massöörina on lastega tegelemine hästi tänuväärne sellepärast, et neid on ju lihtne vormida ja kõik edusammud on kohe silmanähtavad. Sa näed, kuidas laps arenema hakkab.
Olete äsja lõpetanud õenduse magistriõppe esimese lennu. Kuidas tekkis mõte taas koolitee ette võtta?
Pean väga lugu inimestest, kes ennast pidevalt täiendavad, ja olen ka ise elukestva õppe usku. Õppimisprotsess on muidugi raske ja aeganõudev, aga see tasub ennast alati ära. Iga kord, kui ma lõpetan kooli, siis tekib korraks tunne, et tegelikult ma tean ju nii vähe. Eks see tunne ongi vist see, mis ikka ja jälle tagasi koolipinki meelitab.
Milliseid teadmisi juurde saite?
Poolteist aastat magistriõpet sellisel kujul on uus asi. Esimesed pool aastat õppest on võrreldav varasema aastase spetsialiseerumisega, aga ülejäänud õpe keskendus kvaliteedi juhtimisele tervishoius ja juhtimisteooriatele, mis mulle väga meeldisid ja andsid igapäevatööks palju enesekindlust.
Mis teemadel esimesed magistritööd kaitsti?
Tehti väiksemaid ja praktilisemaid töid oma asutuste näitel, aga oli ka suurema kaaluga töid, kus näiteks planeeriti tervisekeskuste tööd, uuendustena koostöölahendusi häirekeskuse ja perearstikeskuste vahel, et informatsioon paremini liiguks. Samuti koostati juhendeid, mis aitaksid tööd lihtsustada. Osa töid olid sellised, milles pakutud lahendused saab kohe praktiliselt kasutusele võtta, osa teemasid jäi veel idee tasemele ning ootavad tulevikus edasi käsitlemist. Ise tegin arendusprojekti teemal: „Aastavestluse juhendmaterjali väljatöötamine Medicumi kontserni õendustöötajatele“, mis on asutuses reaalselt rakendatav.