Teadlikkuse vahendaja Kaidi Karilaid: kui vaatame maailma, siis paljud inimesed on kas ära unustanud, mis on rõõm või neil ei ole aimugi, mida see tähendab
Käes on aprill ehk naljakuu. Mis on teie isiklik arvamus, kas me võiksime rõõmsad olla ka 12 kuud aastas?
Loomulikult. Meie sünnipärane olemus on rõõm ja kergus. Ka lihtne olemine, mis tegelikult ongi rõõm. Kui vaatame maailma, siis paljud inimesed on kas ära unustanud, mis on rõõm või neil ei olegi aimu, mida see tähendab. Naer ja rõõm on kaks erinevat asja. Rõõmuseisund on lihtne, rahulik, mõnus ja kõik on kerge. Nali on see, kus me lihtsalt itsitame, naerame, võib-olla siis nende asjade üle, kus me tavaliselt mõned olukorrad teeme tõsiseks. Me oleme harjunud tegema oma elus väga paljusid asju tõsiseks ja tähtsaks, selle asemel, et naerda totakate asjade üle oma elus või kasvõi iseenda üle. Kõik, mille me oma elus tähtsaks teeme, võtab tihtipeale rõõmu ära. Seega kui me tähtsuse maha võtame, siis saab rõõm jälle ilmuda.
Kuid prioriteedid peab ju siiski paika panema. Kas tõesti saab nii lihtsalt, et eemaldame tähtsuse ja oleme päevad läbi rõõmsad?
See on väga huvitav vaatepunkt. Arvatakse, et kui me midagi tähtsaks ei tee, oleme kerglased, tobedad ega saa millegigi hakkama. Teeme endale mingid asjad hästi oluliseks, tõsiseks ja hoiame nendest kinni. See on tegelikult piirang. Me ei saa asju elus kergelt muuta, ei saa luua asju, mida me tahame. Oletame, et teen oma elus tähtsaks raha. Muudan kõik tõsiseks, pingutan, näen vaeva ja teen rasket tööd, sest see on mulle nii oluline. Kui ma selle tähtsuse maha võtan, siis mõtlengi, et raha on lihtsalt raha. Kui ma praegu valiksin võimaluse olla rõõmus, siis kas rahast sõltub minu rõõmuseisund? See on ka üks viga, mida inimesed teevad. Nad arvavad, et rõõm ja rõõmuseisund sõltub mingist välisest asjast. Kui me oma sünnijärgse loomuliku seisundi paneme sõltuma välisest tegurist, näiteks rahast või probleemist, siis me ei saa kunagi olla vabad. Arvatakse, et me saame olla rõõmsad vaid siis, kui keegi teine või miski meid rõõmsaks teeb. See pole nii! Sa saad olla rõõmus ja õnnelik ka siis, kui need asjad ei ole hästi ja sa saad olla veel rõõmsam ja õnnelikum, kui need asjad on hästi. Rõõmuseisund pole kunagi sõltuv, vaid see on valik. Olen märganud, et inimesed ei oska teha seda valikut, kuidas lihtsalt olla rõõmus. Tuleb lihtsalt küsida endalt hommikul ärgates: milline rõõm ja kergus ma saan täna olla? Kui palju rõõmu ja kergust ma saan täna oma ellu luua? Kui palju rõõmu ma saan täna oma ellu valida? Mis on nõutav, et mu ellu ilmuks rohkem rõõmsaid inimesi ja et ma saaks oma rõõmu veel rohkem suurendada? Iga küsimus, mille ma enda südames endale esitan, ongi see valik ja eeldus, et see saaks teoks. Ei ole nii, et saan olla rõõmus alles siis, kui mu pangakontole ilmub raha.
Aga ma saan valida inimesed, kes mind rõõmsaks teevad.
Jah, see on see lisa sellele, mida ma ise valin. Boonus, mis saab mind veel rõõmsamaks teha.
Kuid elus on siiski olukordi, kus tuleb kurbus korraks sisse lasta.
Jah, rõõm ei ole õige ega vale. Kui teeme oma elus mingi asja õigeks või valeks, sätime end polaarsuse- ehk ebateadlikkusemaailma. Oleme otsekohe selles sõltuvuses: ebateadlikkus ja antiteadlikkus. Mis need on? See on see, kui teeme oma elus asjad õigeks või valeks, heaks või halvaks, ilusaks või koledaks ehk siis pluss ja miinus. Kogu aeg õige asja taga ajamine. Asja, mille tegime halvaks, ära tõukamine. Kui me lihtsalt lubaksime endal olla teadlikud, siis teadlikkus on see, kus kõik eksisteerib. Seal eksisteerib rõõm, kurbus, ebamugavad olukorrad, ekstaas ja palju muud, kõik on seal. Kõik need asjad saavad olla sellised, nagu need on, miski pole õige ega vale. Rõõm samamoodi. Me oleme ühiskonnas, kus võrreldakse end võõramaalastega, kes tunduvad rõõmsana. Arvatakse siis, et eestlased on vähem rõõmsamad. Mõnes mõttes on see tõsi. See, kes rõõmustab, on meie keha. Meie keha on see, kes tunneb kergust ja rõõmu. Keha on see, kes elab füüsilisel tasandil. Meie oleme olemused, kes keha loovad ja kasutavad. Kui seisad inimese kõrval, siis sa ju ei taju, kas ta naerab või mitte. Sa vaatad talle otsa ja läbi keha märkad, et ta naerab. Meie, eestlased, elame kliimavöötmes, kus 2/3 aastaajast on selline, mil loodus läheb magama, magab või ärkab ehk alati poolmagavas olekus. Meie kehad on ka suuresti sellised rahulikud, mitte temperamentsed või äksi täis nagu näiteks lõunamaa riikides, kus on alati soe. Seda ei tasu üldse pahaks panna ja see pole vale.
Rõõmuseisundit defineeritakse väga erinevalt. Mõned arvavad, et rõõm on see, kui suu on alati kõrvuni ja naerad laginal, kuid see on lihtsalt üks osa rõõmu erinevatest tahkudest. Rõõm on see, kui hommikul ärkad ja sa oled lihtsalt tänulik, et oled elus. Sul on hea olla, et sul on sellised inimesed ümber ja sul on keha, millega saad ringi liikuda. See teadmine, et sul on kõik olemas, rõõmu- ja rahuseisund. Sa tead, et sul on valik teha oma eluga seda, mida sa ise soovid. Sa tead, et miski ei pidurda sind. See on vabaduse- ja rõõmuseisundi taju. On inimesi, kes alati itsitavad, ja tore on itsitada. Mõnel perioodil itsitatakse vähem, mõnel rohkem. Mõni keha armastab rohkem naerda. On ka palju neid, kellele meeldib kogu aeg nalja visata, kuid on ka neid, kes ei saa isegi naljast aru.
Mina kutsungi inimesi nägema ja vastu võtma inimese valikut endast. Inimene olgu see, kellena ta ennast teab, sisemuses on ja olla tahab. See hakkab andma üha enam ja rohkem rõõmu- ja rahuseisundit. Me ei saa oodata, et riigikogu teeb otsused ja siis saame olla rõõmus ja õnnelik rahvas. Ei saa oodata, et president ütleks midagi, mis mind rõõmsaks teeks. Kõige lihtsam moodus on see, et küsidki enda ellu seda, mis sulle rõõmu teeb. Näiteks tahan jäätist. Siis ma lähen ja ostangi jäätist. Tahan minna loodusesse ja lähengi. Tahan lõbusat filmi vaadata ja vaatangi. Mis mulle nüüd rõõmu teeb? Näiteks helistan sõbrannale, kes mu alati rõõmsaks teeb. Me saame teha teatud asju, mis sel hetkel rõõmu teevad. Kui ootame väljastpoolt midagi või kedagi, kes peaks meid rõõmsaks tegema, siis võimegi jääda seda ootama. See teebki inimesed kurvaks. See on see, mis inimesi depressiooni viib, sest me ei luba endal olla. See võtabki rõõmu ära.
Teie loetletud tegevused: jäätise söömine, sõbrannaga rääkimine. Kuhu jääb siis töötegemine?
Väga paljud inimesed küsivad minult, kas ma üldse puhkan. Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et mida nad täpsemalt mõtlevad. Ma ju puhkangi kogu oma elu, sest ma teen seda, mis mulle südamest meeldib. Ma armastan seda, mida ma teen. Ma ei kavatse mitte ühelgi hetkel teha seda, mis mulle ei meeldi, on mulle vastumeelne või mulle mittepanustav. Teen kursusi ja asju ja see on töö? Minu jaoks see ei ole töö, vaid rõõm. Nii kaua, kuni me defineerime töö: see on raske ja ma pean seda tegema. Siis on see justkui raske mürakas meie õlul, milleta me ei saa. Mis siis, kui ühel hetkel sinu vaatepunkt või järeldus maailmast loob sulle seisundi, mille sa oled ise enda jaoks otsustanud? Kui otsustad, et töö on asi, mida sa pead tegema ja tuleb pingutada — sealjuures ka järeldus, et ainult siis saad raha -, loodki endale reaalsuse, et sa pead seda tegema.
Kui ütlen sulle, et sa pead seda tegema, siis mis tunne sul tekib? Rõõm selle üle, et seda teed või pigem ükskõikne, raske tunne? Oletame, et ükskõikne ja raske. Kuidas sa siis sealjuures veel rõõmu saad tunda? Ütlen sulle, et sa pead tegema seda, et raha saada. Tekib tunne, et no miks ma pean? Miks ei võiks niisama raha saada? Me paneme end ise oma vaatepunktidega maailma, kus otsustame, et muudmoodi pole võimalik. Muuda oma vaatepunkti ehk järeldust sellest, kuidas raha võiks sinuni jõuda (sest käid ju tööl selleks, et raha saada). Mis siis, kui teeniksid raha moel, mis sulle meeldib? Näiteks lõbutsedes, tehes tegevusi, mis sulle päriselt meeldivad. Tean, et paljud inimesed kohe mõtlevad, et aga mulle ju ei maksta selle eest, mida mulle teha meeldib. Kui sa endale pidevalt seda küsimust esitad, siis varsti tuleb sinu teadlikkus. Mis on see tegevus, mis mulle meeldib ja mida ma väga armastan? Mis on see, mis mul kergelt välja tuleb? Ma ei teegi suurt midagi, aga ma juba olen see. Siis inimesed imestavad: kuidas sa seda tegid? Sa ei saa isegi aru, mida inimesed sinult küsivad, sest sinu jaoks see tuleb nii lihtsalt. Mõtled peas välja tegevuse, mis sulle meeldib ja siis tekib kohe mõte, et ei, sellega ma raha ei teeni. Kuid äkki just see ongi see, mida sa võiksid hakata tegema oma elus ja raha küsima selle eest?
Me järeldame ja loome. Kui ütlen, et lõbusa asja eest keegi mulle ei maksa, siis see veeribki mulle ette, et näed, see on sulle lõbus, aga raha ma selle eest sulle ei anna. Selliselt maailm töötabki. Muudad vaatepunkti. Tuleb mõelda nii, et see tegevus, mis on mulle lõbus, hakkab mulle raha sisse tooma. See tundub ülimalt sürrealistlik, veider ja totter. Kuid mis siis, kui see ikkagi töötab? Soovitan siiski proovida.
Kui sa oleks raha, siis millise inimese juurde sa läheks? Selle juurde, kellele ei meeldi tööl käia või selle juurde, kes on ärgates rõõmus ja tänulik kõige üle oma elus? Arvan, et ikka teise. Väliselt tundub nii lihtne ja tobe asi, aga see ongi see, mis tekitabki selle rõõmu ja ühenduse iseendaga. Kui oled rõõmuseisundis, siis jälgi, kui lihtsalt hakkavad head asjad sinu ellu ilmuma. Keha terveneb ja pealtnäha rasked probleemid lahenevad. See seisund, teadmine, et oled olemas, vaba ja saad teha oma valikuid, seda märgata on ka valik, kuid paljud ei taha seda märgata. Inimesed teevad tähtsamaks oma mineviku ja draama, välised asjad, kohustused, aga mitte selle, mis on nii lihtne. Ma hingan, ma saan peeglis endale silma vaadata ja tänada, et ma hingan. Saan tänada oma keha, et ta on endiselt minuga ja ma saan siin maailmas ringi liikuda.
Rõõm peitub lihtsuses?
Just! Hakkad märkama ja võtad vastu seda, kes sa oled. Kogu elu, mida oled praeguse hetkeni elanud, on sinu loodud. Paljud kindlasti mõtlevad, et ei, nemad pole küll oma elu loonud. Isegi kui sulle ei meeldi see, mida oled endale loonud, on see ikkagi märk sellest, kui vägev sa oled. Sa oled ise endale loonud väe jõu ja olemusega. Võib-olla on asju, mis meile elus ei meeldi, teevad meid kurvaks. Tuleb need asjad vastu võtta ja mõelda, kui suur on minu vägi. Kui suuri jamasid ja ka häid asju olen oma väega loonud. Mida sa selle sama väega veel luua saaksid? Võib-olla luua rõõmu. Kuidas? Lihtsalt küsi, kuidas ja siis tuleb universum sulle poole tee peale vastu. Küsi ja sulle antakse. Küsi rohkem rõõmu ja pane tähele, millise väega see rõõm sinu ellu tekib. Küsi, kuidas sa saad olla selline rõõm, kes sa kunagi olnud pole ja märka. Sa hakkad naerma asjade üle, mille üle pole varem naernud. Küsi rohkem rõõmu. Küsi ja sulle antakse.
