Tule mõistusele: võidu rikkaks ja edukaks
Issand jumal. Ma olin temaga küll aastaid igapäevane töökaaslane, kuid selliseks rünnakuks polnud ma valmistunud. Mis see tema asi on, kus ma töötan või kellega koos elan. Kui ma tahan, siis räägin oma elust ise ja kui mitte, siis pole teiste asi mind üle kuulata.
See seik ajas mind tõeliselt vihaseks: miks inimesed ei või elada iseenda elu, miks peab pidevalt teisi arvustama ja hinnanguid andma? Et saaks tõdeda, et ollakse teistest edukamad, et iseenda väärtuslikkust sellega suurendada.
On tõeliselt vastik, et edukuse mõiste võrdub tänapäeval omatava ühiskondliku positsiooniga. On oluline, et sul PEAB olema prestiižne töökoht, et sul PEAB olema kallilt sisustatud korter või veelgi parem, maja; PEAB olema mees ja vähemalt üks laps, parem on kui kaks. Et need lapsed õpiksid eliitkoolis ja tegeleksid mitme huvialaga, hoolimata sellest, kas neile see meeldib või mitte.
Mul oli kunagi tuttav, kelle põhieesmärk elus oli oma õega võidurikastumine. Kui õde ostis suurema korteri, kolis ka tema varsti suuremasse; kui õe perre sündis teine laps, siis jäi ka tema varsti lapseootele. Kui üks õdedest ostis endale parema auto, vahetas ka teise õe pere oma auto kallima mudeli vastu välja. Ja nii ikka edasi ja edasi, kõiges. Jõudu neile!
Minu arvates on selline käitumine vastik ja nõme. Sellised inimesed positsioneerivad ennast läbi teiste ja läbi materiaalse varanduse. Nägin kunagi filmi, mille peategelane oli kaotanud töökoha ja ühes sellega ka iseenda. Miks? Aga sellepärast, et ainuke väärtuslik asi, mis tal enda arvates oli, see oli tema töö, tema positsioon ja raha, ilma milleta muutus ta tühiseks ja väärtusetuks.
Kord mitte just kõige paremas konditsioonis trennist tulnuna kallist kauplust külastades tundsin ennast alaväärtuslikuna, kui müüjanna otsustas mind teenindada hävitava pilgu ja grimassi saatel, millest võis vaid üheselt aru saada, et antud pood pole minusugustele. Et olla vähegi konkurentsivõimeline, siis sa PEAD kandma firmariideid, PEAD aastas vähemalt korra käima välisreisil. Ja kui sul seda kõike pole, siis oled sa saamatu luuser. Edukad juba sinusugustega ei suhtle või vaatavad sinu peale kõrgustest, sa oled nende jaoks madal.
Aga teate mis, mind ei HUVITA kõik see. Mitte et mul ükskõik oleks, aga selline elu on sisutühi ja on rumal seada oma elu eesmärgiks võimalikult suure raha teenimine. Kuhu edukad oma raha toel jõuavad? Tõotatud õnnemaale? Vaevalt.
Või tegelikult usun ma, et paljud neist polegi päris õnnetunnet, hingerahu ja sisemist tasakaalu tunnetanud, mis laseks neil asjade maailmast distantseeruda. Elu materiaalsust ületähtsustavatele inimestele jäävad lõpuks ikka tühjad pihud, sest ega suure raha omamine võrdu täisväärtusliku ja õnneliku eluga. Selleks läheb vaja veel midagi, mis inimesele hingerahu annab. Mis see küll võiks olla?
Nii et stopp. Kõik, kes pole minuga nõus, mõelge hetke, mis teile viimati rõõmu valmistas. Kas see polnud äkki kaupluses soodsalt sooritatud ost, kas tundsite rahulolu, et teil läheb paremini kui naabril, sõbral; et teie äsja eliitrajoonis valminud elumaja laenu intress langes? Jah, ega te tegelikult ju selle loo mõttest aru saanudki?
