Probleemid on erinevad: sageli on vaja hoopis lastepsühholoogi, pereterapeuti, psühhiaatrit, leinanõustajat jms. „Muidugi tahetakse väga kuulda teiste vanemate kogemusi. Täielikult mõistavadki lapsevanema ängi need, kes on sama tee läbi käinud.“
Selleks ongi meil oma liikmetest koosnev lapsevanemate grupp, oma kinnine foorum. Lisaks toimuvad osakondades regulaarsed juturingid. Suur tugi on teineteisest, samade kogemustega lastevanematest,“ avab Luive eesriiet sellelt, milliste probleemide ja vajadustega lapsevanemad kokku puutuvad, kui asuvad võitlusse selle nimel, et nende lapsel oleks homne.
Rõõm ja kurbus on muutnud oma kaalu
Töös Liidu vabatahtlikuna ning 2016. aastast tugiisik-koordinaatorina on Luive rõõmud muutnud oma kaalu: iga lapse hea uuringu tulemus on rõõm, iga õnnestunud protseduur on rõõm, söömahakkamine on rõõm, hingamine on rõõm, kojusaamine on rõõm, lapse kallistus on rõõm: „Aga suurim rõõm neist on tervenemine.“
Luive ei varjagi, et ka kurbus on muutnud oma kaalu: „Retsidiiv ehk haiguse taasteke teeb kurvaks, lapse kannatamine, valu, emme-isside pisarad teevad kurvaks. Suurim kurbus on lapse kaotus. See on liiga valus, see on äng, see on ebaõiglus. Tegelikult seda ei saagi väljendada, sest sõnavara on selleks olematu. Inimese elu ei tohiks ju ometi lõppeda lapsena. Kõik need lapsed on saanud minu südames oma koha ja kui seal koht tühjaks jääb, siis asendub see kurbuse ja leinaga. Aga ma olen need lapsed enda jaoks taevatähtedeks mõelnud — minu kuldsed tähed.“
Kui tavapäraselt on tööl käijatel kindel tööpäeva algus ja lõpp, kui uks kontori selja taga sulgub, siis Luivel mitte. „Tööpäeva õhtuid mul pole. Samuti pole ma veel leidnud ka seda ust, mida kinni panna. See uks on alati praokil ja iga päev jääb alati “tööpäevaks”. Pole minus seda “lülita välja” nuppu ega oskust ja tahtmist öelda “täna ma ei aita, muretse homme uuesti” või “ära täna nuta, sest mul on reede õhtu, nuta uuesti esmaspäeva hommikul”. See pole mulle kohustus ega vaev, need on täna minu valikud ja vajadused — olla olemas.“