Aastaid välismaal elanud eestlanna: mul sai kõrini vajaduspõhistest sõpradest ja teesklemisest, et mujal on elu ilus

 (131)
Aastaid välismaal elanud eestlanna: mul sai kõrini vajaduspõhistest sõpradest ja teesklemisest, et mujal on elu ilus
Foto: Shutterstock

Nüüd, kui kohe on taas käes 24. veebruar, olen mingil põhjusel aina enam mõelnud sellele, miks Eestis ikka nii hea elada on ja mõtlesin, et jagan oma mõtteid ka teistega.

Elasin aastaid välismaal. Õppisin esmalt Hollandis, siis kolisin Londonisse ja töötasin seal pikalt. Ma ei olnud kuskil restoranis teenindaja ega hoidnud kellegi lapsi, vaid mul oli ametialane töö ja väga korralik palk. Ma ei jaganud kodu kellegi teisega (v.a. üks eks-elukaaslane), nagu paljud sealsed elanikud, sest üür on nii kallis. Teiste sõnadega, elasin hästi.

Aga mis ei olnud hästi, oli see, et ma tundsin kogu aja tohutut koduigatsust. Samal ajal, kui mina kolisin Londonisse tööle, jäi haigeks mu ema ja paraku sama aasta sees ta ka suri. Ma küll sain teda enne surma näha, aga tundsin siiski end terve aja süüdi, et talle toeks ei olnud. Samal ajal ei olnud mul endal piisavalt head tugisüsteemi, millele välismaal elades toetuda. Mul puudusid need lähedased sõbrad, kes teadsid mind terve elu ja teadsid, mida ma läbi elan. Olid vaid n-ö vajaduspõhised sõbrad, kellega ma suhtlesin, sest päris üksinda ju ka olla ei tahtnud.

Aga ühel hetkel sai mul sellest kõigest kõrini. Sain aru, et olin välismaale kolinud vaid kahel põhjusel: sel ajal oli mujal töötamine justkui unistus ja suur asi, mida täide viia ning mul olid paremad karjääri tegemise võimalused. Aga kas see on tegelikult elus oluline? Minu arust mitte.

Seotud lood:

Mind näris tohutu süütunne, sest oleksin oma ema elu viimased aastad saanud temaga koos veeta, aga mina "tegin karjääri". Tol ajal ma ei saanud sellest isegi nii hästi ära kui täna. Nüüd tunnen, kui paljust ma ilma jäin ja kui palju olulisem see on kui elukogemus, mis ma välismaal sain. Aga eks ma tänu sellele oskan nüüd oma lähedasi rohkem hinnata ja nendega veedetud ajast maksimumi võtta.

Minu jaoks oli see puhas teesklemine, et elu välismaal oli ilus. Ma ootasin alati pikisilmi külaskäike Eestisse ja tundsin, et just siin ma päriselt elan. Just siin tunnen end iseendana.

Nii ma siis kolisingi paar aastat tagasi uuesti Eestisse, sain siin tööd ja rajasin siia kodu. Kui keegi tuleb mulle rääkima juttu, et kuskil mujal on parem, ütlen alati, et "sa ei tea seda enne, kui proovinud ei ole, aga arvesta, et neid aastaid, mis sa seal kaotad, sa enam kunagi tagasi ei saa". Ehk, kui kellelgi on siin vanemad või kallid sõbrad, siis aega, mis võiksid nendega veeta, sa enam tagasi ei saa. Igaüks peab ise otsustama, kas ta on valmis selle ohvri tegema.