Appi! Mu mees on nutisõltlane ja lapsed võtavad temast eeskuju!

 (37)
Võrdleme kolme tipp-nutitelefoni kaameraid
Foto: Tanel Meos

Eile ilmus Alkeemias pikk lugu teemal, kuidas igasugune ekraan, olgu selleks iPad, nutitelefonid või Xbox, on digitaalse uimasti vorm. See mure pole võõras ka meie lugejatele. Alles möödunud suvel avaldasime kirja, milles naine kurtis enda pere nutisõltuvuse üle.

Kuna teema on jätkuvalt aktuaalne, jagame seda teiega veel kord:

Äkki oskab keegi nõu anda. Mu mees on oma nutitelefonist sõltuvuses ja see ausalt öeldes hävitab meie perekonna.

Igal võimalikul ja võimatul hetkel on tal telefon käes ja silmad ekraani küljes. Küll on vaja uudiseid lugeda, meilile vastata, videoid vaadata, pilte teha või vaadata jne. Loomulikult võetakse mobla ka vetsu kaasa, kuhu siis jäädakse mõnikord tunnikeseks istuma. Tal praktiliselt puudub igasugune normaalne suhtlus ülejäänud pereliikmetega. Ta ei tunne huvigi selle vastu, kuidas suuremal lapsel koolis või teisel lapsel lasteaias läks. Kui nad talle oma päevast jutustavad, vaatab mees ainiti ekraanile ning ütleb ainult „mhmh“, tegelikult ta ei kuulagi, mis talle räägitakse. Väga tüüpiline on see, et kui mina või lapsed oleme talle midagi öelnud, siis viie minuti pärast küsib ta sama küsimuse uuesti üle. Näiteks ütlen: „Poiss sai täna matemaatika töö nelja.“ Läheb paar minutit ja ta küsib: „Mis poiss mata töö hindeks sai?“ Selliseid hetki on meie päevades sadu, ilma naljata! Mõnikord ta püüab tubli isa olla ja lastega mängida, maksimaalselt 10 minutit peab vastu ja sõidab autodega või aitab puslet kokku panna ja siis jälle näen, et tal on mobla käes. Siis põhjendab, et tahtis lastele pilte näidata. Mänguväljakul laps kiigub, issi on moblas, laps lööb talle palli, issi lööb isegi vastu, aga ei vaata, kuhu, sest silmad on telefonis. Teatris olen avastanud ta etenduse asemel mobiili piilumas ja isegi vanaisa matustel peielauas, kui kõik olid härdas meeleolus ja tõstsid pitsi, oli tema ninapidi telefonis. Jumala piinlik on tema pärast juba!

Seotud lood:

Kõige hullem on see, et lapsed ju näevad ja saavad aru, mida ta teeb. Loomulikult ei ole nemad nõus oma telefonidest loobuma ja vähem mänguaega saama, kui issil pidevalt mobla käes on ja tema võib mängida. Issi manitsused lastele telefon ära panna ei mõju, sest lapsed küsivad kohe: „Aga miks sina võid?“ Istuvadki mu kolm meest õhtuti diivanil, telekas käib ja kõigil on moblad näpus, igaüks ajab oma asju. Mees ise kurdab, et lapsed ei tegele millegi muuga, nagu ta ise oleks hullult tubli ja loeks päevad läbi raamatuid või midagi…

Kuidas saaks oma pere tagasi? Kui mees ei muutu, ei saa ka lapsed normaalselt kasvada ja õigete asjadega tegeleda, vaid jäävadki oma telefonidest samamoodi sõltuvusse nagu issi. Mida ma saaks teha? Kas tõesti aitab ainult telefonide vägivaldselt välja viskamine? Jutust ei ole siiani mingit kasu olnud.