Kui lapsest saab aps ja üleliigne!
Mõtlesin. Miks on see ometi nii, et inimesed hindavad nii erinevalt peresuhteid? Või et neid suhteid üldse ei hinnata? Millest saab alguse ükskõiksus ja vajadus inimesi muuta? Või tahtmatus võtta inimesi sellistena nagu nad on? Ma ei tea vastust, tean ainult seda mida (milliseid tundeid) need mõtted minus tekitavad.
Meie pere on veider ja kaugel ideaalsest mudelist — no sellest ilusast liidust, mida kõrvalt teiste perede puhul näen ja millisena perekonda enamasti kirjeldatakse. Meie peres on palju võimukaid inimesi, kes tahavad oma mõtted ja arvamused kasvõi vägisi peale suruda. Kui muud moodi ei saa, siis tehakse seda karjudes ja ultimaatumeid esitades. Sest kõik peab olema nii, nagu meie pere ninamehed ütlevad.
Kõige suurem „ninamees“ on minu vanaema: kui ikka täpselt selline ei ole või selliselt ei käitu nagu tema tahab, siis ootab sind karistus — perest välja heitmine. Minu isaga see juhtuski.
Minu isa sündis vanaema esimesest abielust ning olen kogu oma elu vältel kuulnud vanaema rõhutatud juttu sellest, et minu isa tema perekonda ei kuulu. Sest ta ei osanud olla. Perekond on vanaema jaoks tema uus mees ja selles abielus sündinud lapsed. Ei pea vist mainima, et ka mind kui lapselast pole kunagi omaks võetud, sest minu isa on ju see mees, kes perre ei kuulu.
Sellist vahetegemist on isa alati väga raskel üle elanud. Just seda, et tal pole oma pere, pole kellelegi toetuda. Te võite ju imestada, et milleks on vaja mehel üldse kellelegi toetuda, et mees peab ju tugev olema. Aga tegelikult algab kõik ju perest, kodust. Inimesele on ju ülioluline nn tagala. Koht, kuhu murega minna või lähedased, kellega rõõmu jagada. Kui sellist kohta pole ja selliseid inimesi ka pole, siis pole inimene ju päris see, kes ta võiks olla.
Valusad lapsepõlvemälestused ja pidev tõrjutus on isale kindlasti oma jälje jätnud, kuid sellest hoolimata on ta väga suure südamega mees. Kurb on aga märgata, et ta ei oska oma headuse ja soojusega justkui midagi peale hakata. Ta pole ise kunagi saanud perekonnalt toetust ja vahest mulle tundub, et nii on ta justkui võimetu pakkuma seda oma lähedastele.
Isal enesel on olnud kaks perekonda. Tema uue naisega saan ma väga hästi läbi ja nii tean, et ka tema perekonnalugu on keeruline ning temagi tunneb puudust lähedastest ja peresoojusest. Sellele kõigele mõeldes jõuan ühe uuesti mõistmiseni, et kõik saab algase kodust ja perekonnast. Kõik oma oskused ja teadmised eluks võtame kaasa kodust. Ka pereks olemise oskuse või siis vastupidi — võimetuse lähedust, soojust ja armastust jagada.
Soovin, et meie kõik mõtleksime oma lapsi kasvatades sellele, et neid ümbritsevad inimesed — perekond — mõjutab laste edasist elu. Et lapsi tahtes ja neid sünnitades tajuksime tegelikult ka, et see laps on sinu perekonda — nii heas kui halvas — surmani. Ärge tehke oma lastele haiget. Eriti mitte siis, kui nad meenutavad teile ebaõnnestunud suhet või valusat elukäiku.
Milline on selle kõige taustal minu enese pagas? Kaasa saadud oskused ja teadmised? Olen enesele kujundanud oma väärtused, oma tee ja arusaamad. Püüan oma lähedastele jagada kodutunnet ja soojust. Usun, et mis ka ei juhtuks: pere hoiab kokku. Usun, et perekond on turvatunne, mida ei saavutata karjumise ja käskudega. Kuid usun ka, et perekond ei ole ainult saamise või andmise koht. See on jagamiseks. Tänu oma isa taustale on see jagamine kohati mulle aga keeruline. Aga-aegajalt ma murdun, sest puudub isa tugi. Kasvõi lihtne lohutus. Jah, mul on ka abikaasa, võrratu inimene, kuid ka abieluinimesed vajavad ju aeg-ajalt oma perekonda. Kuid enamasti olen ma õnnelik, et saan olla oma perekonnale vajalik. Vahel on siiski hinges kurbus, sest ma ei saa enesele lubada nõrku hetki.
Vanaema meelevallaga olen ma, kõrvale tõrjutud lapse lapsena, nüüdseks leppinud. Kuid isast on ilmselt igavesti kahju — temasse tekitatud tühjust ei ole võimalik täita.
