Kuidas ema mu koolilõpupeo ära rikkus

 (35)
fotod-14
Foto on illustratiivneFoto: Ester Vaitmaa

Eelmine kevad oli ikka eriti karm. Kõigepeal eksamid ja siis lõpetamine. Kui inimesed aimaksid, kui kallis on lõpetamine, siis nad ei lähekski kunagi kooli. Alguses tundub, et mis seal siis ikka niiväga ära ei ole, et kleit, kingad, käekott, natuke lilli ja väike pidu. Aga tegelikult on kõik ikka nii kallis, et anna kannatust.

Kõige nõmedamaks kiskus aga mul asi peale lõpetamist. Leppisime sõpradega kokku, et teeme peo mitmes järgus. Alguses linnas ja siis need, kes saavad, tulevad kaasa ja sõidame kõik koos maale ühe klassivenna suvilasse pidu panema. Selle koha kohta tegelikult suvila öelda on jumala vale, sest see talu on rohkem nagu mingi vanaaegne mõis. Suur ja palkidest, trepid ja sambad ukse ees. Mega suure aia ja saunaga ja aia tagant algab kohe mets.

Kuna meil autosid eriti pole, siis mu ema oli kohe nõus meid sõidutama. Mul on emaga üldiselt normaalne suhe. Ta oli hästi noor, kui mina sündisin. Isa kõndis minema juba siis, kui mina hästi väike olin. Olen isaga ainult mõned korrad elus kohtunud. Ema ja isa olid mõlemad alaealised, kui ema kogemata rasedaks jäi ja ei teadnud mida teha. Aga isa oli öelnud, et saame hakkama ja ema sünnitas minu ja väidab, et pole seda kunagi kahetsenud.

Emal olid siis ikka rasked ajad, mured olevat olnud suuremad kui ta ise, nagu ta naljaga räägib. Ta jäi sel ajal üsna üksi minuga ja vend sündis ka varsti. Vanavanemad elavad teises linnas ja kuna vennal on teine isa kui minul, siis oli peres paras segadus kogu selle asjaga. Ma ei teagi, kas meie „isad” selles mõttes on isad, et raha nad ju meile ei anna, aga suhelda tahavad küll. Mina ei viitsi nendega suhelda, sest meil pole eriti millestki rääkida. Kui mul raske on, siis hoian mure omale või osasid asju saan emale ka rääkida.

Seotud lood:

Ühesõnaga ema on mul suht normaalne, selline nooruslik ja näeb hästi ilus välja ka. Mehed vahivad talle tänaval lausa järele. Õigemini meile mõlemale, ja alati küsivad, kas oleme õed. Ema ütleb, et oleme jah ja norib nendega niisama. Ta on üldse selline seltskondlik, armastab pidutseda ja naerab palju, nagu muresid polekski olemas, endal meil pole vahest söögirahagi. Aga kuidagi me saame alati hakkama.

Vanavanemad on ka palju aidanud. Alguses oli nii olnud, kui ema mind alles oodanud oli, et mõlema poole vanavanemad olla öelnud, et ise veel noored ja lollid lapsed ja nüüd saavad veel lapse ka otsa, ja et nemad küll ei hakka beebit ega kedagi ülal pidama ega poputama, saagu ise hakkama. Aga kui mina sündisin, siis ema vanemad küll olevat olnud vaimustuses ja nad on tegelikult meid vennaga ikka hästi hoidnud kogu aeg. Kahju, et me samas linnas ei ela, muidu oleksime rohkem nende juures.

Nüüd sai liiga pikk jutt lapsepõlvest räägitud, aga see oli taustaks, et mu ema paremini mõista. Ühesõnaga, millest ma aru ei saa on see, et miks mu ema pidi meie koolilõpupeolt mu peigmehe parima sõbra minema lohistama! Nii klišee kui veel olla saab... Nagu tal omavanuseid mehi poleks jalaga segada. Mu ema on küll meist ainult 15 aastat vanem, aga mu meelest on see ikka vana ja liiga suur vanusevahe, kui naine on vanem kui mees. See klassivend, mu peigmehe sõber, on nüüd aasta aega olnud mu emasse täiega armunud ja käitub nagu napakas! Ema võiks ju täiskasvanu olla ja ta pikalt saata, aga ei — hullavad aeg-ajalt ikka… Täpselt nagu American Pie`s Stifleri ema!  Piinlik on lihtsalt noh! Nad õnneks avalikult käest kinni ringi ei käi, aga paar korda on nad mulle vahele jäänud. Siis see poiss on küll nagu ära nõiutud, punastab ja ei saa emalt silmi ära. Vahib talle dekolteesse ja istub nagu toore kala alla neelanud, vait kui sukk. Muidugi hoiab too tüüp nüüd ka minu peikast eemale, sest ikka väga imelik on meil kolmekesi koos istuda ja teha nägu, et kõik on parimas korras. Sellest on kahju muidugi…

Ei teagi, kas “noori armunuid” hukka mõista või püüda mõista. Samas armastusele kätt ette ei pane, aga pidi see siis just minu lähedases ringis juhtuma…