Kuidas ma dieeti pidades mälu taastasin

 (16)
naine, paks, talje, sale, dieet
AFP/Scanpix

Kui aja pikku hakkasin täheldama, et mäluga ei ole just kõik kõige paremas korras, püüdsin leida lahendust, mis välistaks apteegi järjekordset külastust ning rahakoti kolossaalset tühjendust.

Mingil müstilisel põhjusel usun ka, et kogu jõud siin maailmas hakkama saamiseks tuleb meist endist ning seega on kehale vaja leida lihtsalt õigeid energia allikaid.

Ma ei pea ennast eriti nõrga iseloomuga naiseks, aga konkreetsed reeglid ja piirjooned aitavad alati kergemini eesmärki saavutada. Väljendid, et “söö mõõdukalt”, “tarbi vähem rasvasid” on kuidagi umbmäärane mõiste. Toidu sisse on raske näha ja pakenditelt kalorite lugemine kogu infotulva juures on aju liigselt koormav. Kõik need numbrid ja mõisted… brrrr….Seega tegin seda, mida oskan — kaardistasin oma probleemi ning selle, kuidas eesmärgini jõuda. Aluseks, millest lähtuda, võtsin aga raha.

  1. Kodutöö on kõige alus. Seega laenutasin raamatukogust omale kaks raamatut: “Veregrupi dieet” ning “Mälutreering võhikutele”. 
    Esimese raamatu abil tegin selgeks, mis toiduained on mulle sobilikud ja teise raamatu abil sain teada, mis toiduained lahendavad esilekerkinud probleemi — mälu nõrgenemine.
  2. Kirjutasin omale välja kõik toiduained, mis mulle nendest raamatutest sobisid ning eraldasin samal ajal toiduained, mis ei sobinud konkreetselt minu tervislikku seisundit silmas pidades. Näiteks ei tohi ma süüa liiga palju rohelisi puu ja juurvilju ning lisaks usun, et pärm tekitab mu näonahale rohkem vistrikke kui taluda suudaks.
  3. Sobilikud toiduained eraldasin omakorda kolmeks grupiks: I grupp on koostisainete põhine: piima-, liha, kalatooted jne. II grupp oli toimeainete põhine: toiduained, mis tekitavad hea tuju või ergutavad meeli. III grupp on sisupõhine: kõik, mis sisaldavad A, B või E vitamiini jne.
  4. Gruppide toime- ja sisupõhju tundes sain reguleerida oma toitumist vastavalt vajadustele. Näiteks tean, et enne päevasid kisub tuju kuidagi nukraks. Seega ostan siis alati kohupiima, kuna ta sisaldab mingeid keerulisi keemilisi aineid, mis omakorda tekitavad tuju.
  5. Panin paika, et viiel päeval nädala söön 150 krooni eest. Laupäev ja pühapäev jäävad töönädalast välja, kuna nendel päevadel tuleb külastada sõpru, vanemaid või veeta aega sõbrannadega. Järelikult ei saa söögi tegemist ise väga palju reguleerida.
  6. Poes käin kord nädalas ja siis vaatan, et saaksin igast letist midagi võtta. Eeldatavalt neid toiduaineid, mis on allahindlusega. Näiteks piimaletist 1 piimatoode, lihaletist 1 lihatoode jne.
  7. Ostude juures arvestan, et kõike peab jätkuma viieks päevaks ja sööma pean vähemalt kolm korda päevas. Näiteks: 5 kiirkaerahelbepudru pakki, 5 puuvilja, 1l jogurtit, 1 kilo riisi (sellest jätkub nüüd kauemaks), 1 pakk spagette (jätkub ka kauemaks), 150 gr liha, 150 gr kala jne.
  8. Kui siiski tahan vahetevahel poest piima või muud sarnast, siis kõnnin nagu hobune klapid peas otse piimariiulini ja sealt naksti tagasi kassasse.
  9. Põhimenüüst olen välja visanud kohvi, šokolaadi, saiakesed, valmistoidud ning asendanud selle mate tee ja meega.

Esimene tulemus ilmnes kaks nädalat pärast dieedi algust. Kuskile oli kadunud 2 kilo. Eks suur osa kadus ka seedetraktist, sest tualetis käimine muutus regulaarseks.
Teine tulemus oli samaaegne ehk siis kõhu kuju muutus lamedamaks.
Kolmas tulemus ilmnes kuskil 1 kuu hiljem kui mälu hakkas tasapisi taastuma.

Nüüd — 5 kuud hiljem võin ütelda, et kaal on stabiilne ning kui tulebki ette päevasid, mil söön rohkem, siis see ei jää kehasse vaid tuleb ka välja. Energia varud on stabiilsed ning jaksu on rohkem. Näonaha probleemid vistrike näol on ka vähemaks jäänud.

Kas ma ka vääratan? Muidugi! Vahest on kiire või puudub soov ennast kogu aeg kontrollida. Aga võin käsi südamel ütelda, et kui ma nüüd kohvi või šokolaadi söön, siis… mmm…. see on ülim nauding!