Lapsehoidja: hellitatud jõnglane, kes näkku sülitab, on tutaka ära teeninud!
On riike, kus lapsele isegi karmima tooniga rääkimise eest võivad sind ebameeldivused oodata, sest vabakasvatuse saanud jõnglased võivad seda solvavaks pidada. Ja siis lihtsalt kambaga sulle endale peksa anda. Karistamatuse tunne annab tiivad ja ärgitab loovust täiskasvanud „segajale” õppetund anda. Sest nad teavad, nemad on meie tulevik. Rikutud, aga siiski tulevik.
Miks see nii on? Sest igasugune mõjuv karistusmeetod lapse kasvatamise protsessis on mujal maailmas tabu. Marakratti püütakse leebelt suunata nagu oleks lapsevanemad „Nukitsamehe” filmi vaadanud — ikka lahke meele ja hea sõnaga, kindla hääletooniga oma sõnumit edastades ning karmimaks vahendiks on „naughty step” (tõlkes üleannetu lapse trepiaste, meie jaoks vaste nurka seisma saatmisele). Ei tutistamist, ei vitsa andmist, rihmast rääkimata. Iga sammu kiidetakse, iga liigutust tunnustatakse tähekeste kleepimisega. Kõlab nagu unelm.
Inglikesed muutuvad lapsehoidjaga kuradikesteks
Tegelikkus on paraku palju hullem. Reality-sarjad superlapsehoidjatest, kes käestlastub põngerjaid ohjeldada püüavad, tunduvad meile lavastatud. Ei ole ju võimalik, et lapsed niimoodi käituvad? Pidasin selliseid olukordi samamoodi lavastatuks, kuni ise taolises peres Au Pair olin. Esmapilgul vaikne ja tagasihoidlik nelja aastane poisike muutus oma lapsehoidjaga kahekesti olles tõeliseks kuradikeseks. Ja kui selline laps riietamise või lasteaeda minemise ajal sind käte ja jalgadega peksab, sülitab ning sind „bitchiks” sõimab, siis mingile trepile istuma saatmine või kleepsukeste jagamine on viimane asi, millele mõelda. Siis vaid kasutad juhust, et oled sellest üleannetust jõnglasest tugevam ja annad talle lihtsalt vastu pead. Vajadusel mitu korda. Ja jõudu kasutades saad ta lõpuks riietatud ning kättpidi lasteaeda veetud. Julm kohtlemine ja vägivald? Mõnede arvates kindlasti. Mina sellistel hetkedel ei kahelnud üht korralikku tutakat andmast.
Loomulikult ei poolda ma pidevalt peksmist. Vajadusel vastu näppe laksamine või juustest sakutamine on ilmselt piisav — pole liiga alandav lapsele, kuid füüsiline sõnum on edastatud. „Ei” tähendab „ei”. Tulevased „maksumaksjad” peavad paraku teatud reegleid täitma. See on osa lapseks olemisest.
Vati sees kasvanud lastel puudub iseseisev mõtlemine
Teiseks äärmuseks on muidugi lapse/laste hoidmine ning kaitsmine pärismaailma ohtude eest. Ei ühtki iseseisvat sammu kuni oled 13, ära räägi võõrastega ja elulised teemad nagu õnnetused-haigused-surm-seks lükatakse teadmata ajaks kaugesse tulevikku. Jah, sellistele lastele piisab trepiastemele istuma saatmine karistusmeetodina. Sest nad on oma turvalises vatimaailmas reaalsest elust täiesti võõrdunud ning iseseisev mõtlemine puudub.
Mingid reeglid peavad olema ja vanemate asi on seda jälgida. Algusest kuni lõpuni. Mitte loota, et küll kasvatajad-õpetajad-lapsehoidjad vajakajäämistega tegelevad. Laps ja tema kasvatamine on ainult ja ainult vanemate mure. Teised ei pea kannatama ega vaeva nägema, mis vanematel tegemata (või pooleli) on jäänud. Ja sajad Au Pairid ei pea pidevalt perekondi vahetama, sest kasvatamatute jõnglaste taltsutamine, seda üldjuhul tühise taskuraha eest, on liig mis liig.
