Liisi pihib: mees tunnistas mulle, et oma naist ta ei jäta, aga mind ikka tõmbab ta poole...
"Saime headeks sõpradeks ühe paraja naistemehega, kes on mind ära võlunud oma välimuse ja olemusega," alustab Naisteka foorumis oma lugu Liisi. "Tunneme üksteist kaua, aga nüüd hakkasime kuidagi tihedalt läbi käima."
"Tean natuke ta seiklustest, tal on püsisuhe olemas (nad koos ei ela, hetkel on naine aastaks mujal õppimas) ja ta petab oma naist. Mina ei pea seda õigeks ja ei salli üldse selliseid inimesi. Sellegipoolest miski tõmbab ta poole.
Hiljuti tunnistas ta mulle, et tahaks minuga midagi rohkemat kui sõprus, aga samas oma kaaslast ta ei jäta ja ei tahaks ka meie sõprust sellega rikkuda.
Nüüd siis ei teagi, mida teha. Ma ei taha olla mingi naistemehe armuke. Tean, et kui ma temaga end seon, saan lõpuks ikkagi haiget ja tunnen end odavalt. Samas mõtlen, et elu on elamiseks, miks ma keelan endale seda, mida tahan?"
Lugeja, anna nõu, kuidas Liisi käituda võiks?