Lugeja: armastan iseennast ja oma meest rohkem kui oma last

 (94)
Lugeja: armastan iseennast ja oma meest rohkem kui oma last
Unsplash.com

Elud ja armastusemõõdud on erinevad ning ma üritan seda endale ikka ja jälle meelde tuletada, kui mõnikord kipub väliste mõjutuste survel peale tulema tunne, et ma olen halb ema, mitteemalik inimene, sest ma armastan iseennast ja oma meest rohkem kui oma last.

Jah, laps on mulle väga kallis ja ma armastan teda väga, hoian ja hellitan teda, hoolitsen, et ta tunneks end turvaliselt ja armastatuna, aga ahvivaimustust pole mul kunagi peal olnud. Mu ämm räägib ikka, kuidas tema oma esimest last vaatas ja mõtles, et mitte keegi maailmas ei saa oma last armastada nii palju kui tema ja see jutt tekitab minus siiani võõristust. Ja kui veel kuulda, kuidas paljud naised ikka ja jälle jutustavad, et armastavad oma lapsi rohkem kui ennast ning oma meest ja ei saa aru, miks mees end kõrvalejäetuna tunneb, kui naine lastega magamistoas on ning mees on diivanile pagendatud, siis võib halvemal hetkel tekkida tunne, et olengi üks külma südamega inimene, kelle jaoks laps on kallis külaline ja kaasteeline, aga mitte elu keskpunkt. Kui tuua vana tobe põleva maja näide, siis oleme mehega rääkinud, et päästaksime lapse küll esimesena, aga seetõttu, et laps on abitum ja vajab päästmist, aga eeldame, et teine täiskasvanud inimene saab enda päästmisega ise hakkama. See valik ei tuleks armastuse vähesusest oma kaaslase vastu või lapse eelistamisest, pigem vastutustundest ja lapsevanemaks olemisest.

Seotud lood:

Samas kinnitan endale seda, et psühholoogide sõnul on minu tunded täiesti normaalsed, kuivõrd saab armastust üldse mingi normaalsusega mõõta. Terves perekonnas ongi kesksel kohal paarisuhe ja laps on osa perekonnast, aga mitte selle tähtsaim liige. On loogiline, et mingitel perioodidel saavad osad pereliikmed rohkem tähelepanu kui teised. Beebil on rohkem nõudmisi kui täiskasvanul, aga see on ajutine. Ma ei kujutaks ette, et ma hakkan tõrjuma oma meest, kelle ma olen ise paljude teiste seast välja valinud, kellega koos oleme juba üle kümne aasta elanud, keda ma palavalt armastan ja kes on mu sõber, mulle absoluutselt lähedasim inimene, ainult seetõttu, et meie elus on nüüd veel üks tegelane, kelle me ühiselt saada otsustasime ja kes on osa meist mõlemast. Kui üldse midagi, siis liidab see ühine vastutus ja kogemus meid veelgi enam kokku. Eks ole meilgi olnud ohtu, et jututeemad keerlevad kõige enam lapse ümber ja omavahelist intiimsust on vähemaks jäänud, aga kaaslase päeva kohta küsimiseks ja musitamiseks-kallistamiseks-kaisusolemiseks on alati aega. Kui me mehega koos diivanil vedeleme, teineteise embuses, tuleb laps ka alati meie juurde ja kukub musitama. Ma loodan, et talle jääb see pilt kusagile emotsionaalsele tasemele meelde ning oma tulevastes suhetes oskab ja tahab ta seetõttu luua samasuguse sooja, armastava ja hellusi mittepelgava õhkkonna.

Ei ole minu ega kellegi teise asi kritiseerida ja pereelud ning arvamused ongi erinevad. Nagu mina ei saa aru neist, kes on suures lapsesaamissoovis kellegi isaks valinud ja siis kõik oma armastusetagavarad hoopis lapsele suunanud, ei saa need naised ilmselt aru minust, kes ma pole kunagi olnud titeinimene ja lapse sain pärast pikka kaalumist ning armastusest, mitte mingi bioloogilise surve või titehimu tõttu. Nüüd tegin muidugi liiga neile paaridele, kes on samamoodi armastanud ja lapse saanud, aga hiljem ikkagi lahku kasvanud. Igasuguseid asju võib olla ja ma ei ürita väita, et ainult minu elu ja arusaam on see kõige õigem. Eks paljud sellised asjad tulevad temperamendist ja ratsionaalse ning vähekirgliku inimese jaoks tunduvad mitmed olukorrad teistsugusena kui neile, kes elavad emotsioonide toel. Kui mina näen, kui tobe on eelistada last ja siis kiruda mehi, sest need selle armastusepuudusega nõus pole, ei tähenda, et minagi poleks oma hinnangus lühinägelik ja pealiskaudne, sest igasugune suhe on kahe inimese koostöö ning ma ei saa süüdistada üht osapoolt teisest enam. Mind paneb lihtsalt imestama ja natuke kurvastama see, kui inimene on oma elu rajanud lapsele, sest pärast pesa tühjaks jäämist mõraneb lapsevanema identiteet ja kui elus midagi muud pole olnudki ning teised lähisuhted (kaasa arvatud suhe iseendaga, mis on ometigi see kõige olulisem) on toitmata jäänud, ei osata iseendaga mitte midagi peale hakata. Peale selle on see lapsele äärmiselt koormav.

Lapsevanemaks olemine on äärmiselt keeruline ja vastutusrikas amet, aga ma mõtlen, et tänapäeva arusaamad on selle natukene proportsioonidest välja puhunud ja lapse kõige tähtsamaks tõstnud, mis ei tee head ei lastele ega paarisuhetele. Natuke elutervet ratsionaalsust ja talupojamõistust kulub igas valdkonnas ära. Perekonnaks olemine peaks ju tähendama pidevat kooskasvamist, teineteisega arvestamist ja võrdsust, kõigil omad kohustused ja hüved, mitte ühe indiviidi pjedestaalile tõstmist. Lapsevanemaks olemisega käib kaasas nii palju stigmasid ja survet, et aeg-ajalt tuleb endale stop! öelda ja lõpetada enda süüdistamine, sest sinu armastus pole selline kõikehõlmav roosamanna, nagu võib jääda mulje, et nii peaks.