Lugeja ei saa aru: mitu korda peab ühte suhet lõpetama?

 (19)
fotod-49
fotod-49Foto: Ester Vaitmaa

Naistekale kirjutas neiu, kes ei suuda oma aastaid kestnud suhet lõpetada — ja tegelikult pole see isegi päris suhe.

Meie sõprus algas tegelikult juba põhikoolis. Käisime paralleelklassides, aga kuna elasime samas kandis, sattusime tihti ka kooliväliselt suhtlema. Alguses oli see tavaline poisi-tüdruku sõprus, kuhu kuulus ka väike patsi sikutamine ja kõik need asjad, mida teismelised teevad. Gümnaasiumi läksime erinevatesse koolidesse. Kuna kooliga oli palju tegemist, hakkasime hoopis harvem kokku puutuma. Aga siis algas ka see aeg, kui hakkasime nagu noored ikka rohkem väljas käima ja sattusime vahetevahel samadele üritustele. Meie suhe muutus kohmetumaks, sest olime mõlemad peaaegu täiskasvanuks saanud ega osanud enam kuidagi käituda. Kuni ühel hetkel juhtus see, et mingil üritusel me suudlesime — see oli meie mõlema esimene suudlus. Varsti jõudsime ka voodisse ja olime ka seal üksteisel esimesed. See oleks võinud olla esimene armastus, aga… tegelikult olime me väga erinevateks inimesteks kasvanud. Me hakkasime küll regulaarselt kohtuma, aga me ei saanud üldse hästi läbi, kogu aeg vaidlesime ja meil olid elule nii erinevad ootused. Leppisime kokku, et me oleme lihtsalt sõbrad, aga boonustega, nagu öeldakse. Et kuni me kumbki oma ellu kedagi leidnud pole, magame koos ja oleme samal ajal head sõbrad edasi. Noh, sellised sõbrad, kes küll kunagi ühel meelel ei ole, aga keda ikka miski seob.

Nüüd on see n-ö boonustega sõprus kestnud juba kuus aastat. Oleme mõlemad jõudnud lõpetada ülikooli (samas linnas) ja meil mõlemal on olnud lühiajalisi suhteid teiste inimestega. Aga niipea kui need lõpevad, oleme jälle teineteise juures tagasi. Aga sellegipoolest ei näe ma temaga ühist tulevikku ja tema ütleb, et tema ei näe ka. Me räägime omavahel mõnikord oma unistustest leida enda kõrvale see ainus ja õige ja ohkame teineteisele otsa vaadates, et jah… sina see ju ei ole.
See olukord on mind väga väsitama hakanud ja tean, et teda ka. Oleme miljon korda kokku leppinud, et edaspidi oleme lihtsalt sõbrad, ilma mingite boonusteta, ja teeme end uute suhete jaoks täiesti vabaks, aga kui kokku saame, läheb ikka nii nagu alati, lõpetame voodis. Sest lihtsalt vajadus läheduse järele on nii suur ja kedagi teist ju pole… Ja ei saagi tekkida, kui me nädalavahetustel üksteisega oleme, mitte ei vaata teiste võimalike partnerite järele ringi. Nii kerge on jälle temaga olla, aga samas nii see ju ei lõpe kunagi.
Ma tõesti ei tea, mida teha. Ma tahan, et see päriselt läbi saaks ja igatsen tõelist armastust, aga see on nagu mingi nõiaring, mis meid mõlemaid oma kütkes hoiab.
Kirjutage Naistekale, kas teil on kogemusi sellise kummalise suhtega, mis ei taha lõppeda, aga tegelikult polegi nagu alanudki (sest seda pole kunagi suhteks nimetatud). Kuidas sellisest nõiaringist pääseda?