Lugeja ERMi "emapeksust": mul on raske mõista, millest see tohutu kisa!
Esiteks eksponaadist endast — see pole mingi isoleeritud peksupink, vaid osa reformatsiooni tutvustavast näitusosast. Kisatakse, et see ei ütle midagi ja infot pole. Info on olemas, igaüks võib sealsamas lugeda ja kaasa mõelda. Minu arvates on sisu ju selge, pildirüüste brutaalsus on edasi antud. Iseasi muidugi, kuidas lapsed sellest aru saavad ja küllap peaks siinkohal iga lapsevanem ja/või õpetaja juures seletamas olema. Täiskasvanud lugemis- ja mõtlemisoskusega inimesed nii palju ikka ajalugu tunnevad, et seostele pihta saavad.
Mu meelest on imelik, kuidas nii palju räägitakse mingist pühakuju peksmisest, kui tegelikult keegi kujutist ei puudutagi ja hoopis selle jalam on tundlik. Kas Savisaare pildi tulistamine oleks olnud nii suur skandaal, kui poleks tulistatud pilti, vaid näiteks ämbrit või pappkasti selle all? Sellisel jalaga löömisel on oma mõte, sest käega nupule vajutades ei sooritataks brutaalsust, pildirüüste hoolimatu julmus ei oleks esindatud. Ja jumalaema kujutis ekraanil ju taastub, näidates lõhkujatele kujundlikus mõttes pikka nina ja andes niimoodi taastekkites positiivse tunde, et ilus on jääv ja seda ei saa tegelikult hävitada. Võimas sümbol, ma ütleks.
Mitteusklikuna saan ma aru, mida jumalaema sümboliseerib — emadust, naiselikkust, headust. Ema löömist peetakse kõigis kultuurides halvaks tooniks. Aga siinkohal tahaksin veelkord rõhutada, et selle eksponaadi puhul seda ju keegi ei teegi. Müütilise „kangelase“ väljamõeldud ema ja kirjandustegelasena Neitsi Maarja mind ei kõneta, selleks olen liiga pagan. Kui võtta kõike kirjapandut tõe pähe, võiks igaüks oma lemmikraamatust endale usulahu moodustada. Religioon on teema, mida viisakad inimesed seltskonnas ei aruta ja seega keskendun minagi ainult sümbolile, mitte millelegi muule. Sümbol esindab ikka iseennast, selle kujust ja ümberkäimisviisidest hoolimata. Millegi või kellegi pjedestaalile upitamine lõppeb alati halvasti, sest kui taas selgub, et need asjad ja inimesed on täpselt sama argised nagu kõik muu, on pettumus suur.
Mul on raske mõista, kuidas nüüd suur hulk asjasse mittepuutuvaid inimesi on jälle solvunud. Solvunud seetõttu, et keegi teine ees solvus või andis märku, et nüüd nagu peaks. Küllap ERMis mõeldi enne hoolikalt, kuidas ja millist eksponaati teha, et ajalooline tõde oleks edasi antud ning seejuures võimalikult eetiliselt. Samas on muuseumi eesmärk ikkagi ka külastajate meelitamine ja kui kõik kiunujad pileti ostaksid ning kõne all olevat „pühaduserüvetust“ vaatama läheksid, oleks eesmärk täidetud. Ja solvujad ei pea ju ise lööma ning võivad kõrval seistes selgitusi jagada, see oleks produktiivsem kui lihtsalt kurtmine.
Viimaseks on mõistetamatu, et meie enda põlisreligiooni pühapaiku niimoodi hävitatakse ja ühegi hüsteeriku silm ka ei pilgu. Hiied võetakse maha, ristipuud lähevad palgiveoauto peale ja kusagil pole näha proteste ega massihüsteeriat, ainult mõned teadlased kirjutavad artikleid. Neitsi Maarja kujutise, mida, nagu juba öeldud, keegi tegelikult ei puutu ega peksa, puhul on suur pühaks lehmaks pidamine ja kisa, aga paigad, mis on meie esivanematele olnud kaua-kaua enne ristiusku olulised, lähevad kõige kaduva teed ja saavad tunda tegelikku brutaalsust, mitte suureks katastroofiks peetud betoonaluse jalaga puudutust. Silmakirjalik, kas pole?
