Lugeja: no taeva pärast, on siis raske normaalne ja viisakas inimene olla? Nii kliendil kui teenindajal

 (33)
Lugeja: no taeva pärast, on siis raske normaalne ja viisakas inimene olla? Nii kliendil kui teenindajal
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Palju on räägitud sellest, et eestlase teeninduskultuur jätab soovida. Ma tegelikult tahaksin hoopis kiita, et meil on nii palju särasilmseid, sõbralikke, meeldivaid, viisakaid ja toredaid teenindajaid. Minu igapäevaste asjatoimetuste peale jääb mitu sellist, kes mu tuju kogu päevaks särama löövad.

Polegi palju vaja — väike naeratus, hea sõna, pisike huumor. Sõbranna rääkis, kuidas üks naisteenindaja on mitu korda tema salli või muud riietuseset kiitnud, tehes seda just noil päevil, kui tuju on halb ja maailm näib kole. Nii et see teenindaja valdab kunsti — tajuda kliendi meeleolu ja seda suunata. Ilmselt on see õpitav, sest miks muidu LHV müügipoisid alati nii šarmantsed on, pidades mu ema mu õeks (ema naeratas pärast pool päeva) või mind ennast aastaid nooremaks. Küllap neile õpetatakse, kuidas kliente meelitada ja neid end hästi tundma panna. Ja miks ka mitte? Klient ei kaota midagi, saab parema enesetunde ka siis, kui midagi endale pähe määrida ei lase, müügiinimesed saavad võib-olla kliendi, aga võib-olla lihtsalt kellegi päeva paremaks muuta.

Aga siis on need teised teenindajad, kes pole elementaarsest viisakusest midagi kuulnud. Astud poodi või mõnda asutusse, teenindaja lösutab leti taga, tihti surfab telefonis, ei vaata sinu poolegi ja kui julged teda kõnetada, kohtleb sind nagu oleks pelgalt su olemasolu üks suur karistus ja sinuga rääkimisega teeks ta sulle teene. Olen saanud pahandada, olen saanud silmadepööritamise ja ohkamise ohvriks, olen läinud, selg ees, poest välja, kui müüjanna lobises telefoniga ega pannudki oma kümne minuti jooksul telefoni käest, kuigi ma soovisin küsida ja osta. Ei ole see telefoniga rääkimine aeglasel päeval ju mingi patt, aga elementaarne viisakus oleks kõne katkestada või korrakski telefon kõrvale panna, et vaadata, kas saaks millegagi aidata või soovitakse midagi. Hea kui sõimata ei saa, et mida sa siis passid ja segad. Mina ja mitu minu tuttavat oleme ühe kingsepa juures leti taga olevalt proualt sõimata saanud, et mis me oma katkiste jalanõudega sinna ronime, ise kõndida ei oska, lööberdame jalatsid ära. Kodus pesin saapad puhtaks, et kingsepal poleks halb neid katsuda, aga kuri proua saatis mu ikka nagu koolilapse ukse taha harjaga saapaid nühkima, ise veel õiendas järgi, et tema ei usu, et ma üldse neid puhastanud olen. Loomulik, et teist korda sinna ei läinud.

Seotud lood:

Teine äärmus on need ülevoolavalt ligitikkuvad teenindajad, kes kohe sulle külge kleepuvad, midagi ise vaadata ei lase ja selle asemel tassivad kaupa, mida sa absoluutselt ei taha. Eriti juhtub seda secondhandpoodides valdavalt vanemate prouade puhul. „Ma ainult vaatan ringi“ ei ole mingi argument, et natukeseks sellest jutuvadast ja pealetükkivusest rahu saada. Küll ütled, et otsid näiteks sinist kleiti, aga sulle tassitakse ruuduline retropintsak ja veel solvutakse, kui see ei meeldi. Muidugi sellisesse kohta enam ei lähe, kus müüja on ebameeldiv, oma ülbuse või, vastupidi, liigse innukuse tõttu. Ma saan aru, et see on müügistrateegia ja osad inimesed võib-olla hindavad sellist suhtlemist, aga enamik siiski mitte.

Samas ma saan aru kõigist neist teenindajatest, kes räägivad, millised kohutavad kliendid neil iga päev käivad ja tõesti ei suudagi pärast mitut järjestikust halba kogemust enam siiralt sõbralik olla. Vähemalt mitte samal päeval. Käisin hiljuti ühes söögikohas ja minu naaberlauas istus umbes kümnepealine seltskond selliseid umbes kolmekümneaastaseid noori. Kogu minu sealviibitud aja jooksul kirusid nad teenindajat. Sain aru, et esimest päeva tööl olnud nooruke teenindaja oli vist tellimuse sassi ajanud ja midagi jäi lauale toomata. Selle asemel, et viisakalt küsida ja kokkulepe saavutada, käratas üks noormeestest teenindajale, et too on ikka eriline lammas ning veel teisigi sõnu. Oleks siis laudkonnast ükski viisakas inimene olnud, kes teisi korrale kutsub või meeldivalt suhelda suudab, aga ei. Teenindaja kiituseks peab ütlema, et tema jäi lõpuni viisakaks ja meie oma laudkonnaga jätsime talle rohkem tippi ning ütlesime minnes mõne hea sõna, et ta saaks aru, et kõik kliendid ei ole mölakad. Kahjuks tuleb selliste inimestega tihti kokku puutuda.

Mida ma tahan öelda? No taeva pärast, on siis raske normaalne ja viisakas inimene olla? Nii kliendil kui teenindajal. Hea sõna ja naeratus ei maksa midagi ja probleeme saab lahendada ka muudmoodi kui mölisedes.