Lugeja pahandab: me, eestlased, oleme vahel ikka totaalsed tropid küll

 (131)
Avalda arvamust!
Kõigi Eesti Laul 14.04.2019
Kõigi Eesti Laul 14.04.2019Foto: Andres Putting

Lugesin möödunud nädalal Eesti päevalehest Iraani tippspetsialisti lugu, kus ta möönab, et peab rassismi tõttu kogu oma perega Eestist ära kolima ning see pani mind mõtlema, et me, eestlased, oleme vahel ikka totaalsed tropid küll.

Ma ei taha siin kedagi sõimata, see pole üldse selline jutt, aga lihtsalt, mõelge nüüd ise, kui palju veidrusi meil on. Kui satume ühte lifti koos kolleegidega, otsime kiiresti taskutest nutitelefonid välja ja teeskleme, et loeme tähtsat e-kirja. Samamoodi, kui satume kolleegiga samal ajal tualettruumi, hakkab meil hästi kiiresti väga ebamugav, mistõttu proovime käid võimalikult kiiresti puhtaks pesta ja ära kuivatada, et see ebamugavushetk enam kauem ei kestaks. Kui bussi tuleb vana tuttav, vaatame uurivalt aknast välja, sest siis ei pea suhtlema. Mis imelik komme see on?

Käisin nädalavahetusel vaatamas Ott Tänaku filmi ja seal kommenteeriti meie rahvuskangelast kui nipsakat meest, kes puurib oma külma pilguga end ümbritsevatest inimestest läbi (täpset sõnastust ei mäleta, mõte oli selline) ning minu esimene mõte oli: tulge Eestisse ja näete, et me olemegi sellised. Kalgid, kriitilised ja kinnised. Liigseid sõnu kunagi ei lausu. Eriti, kui tuleb öelda midagi head nagu näiteks kaugele tuttavale "Palju õnne!". Parem teeme näo, et ei näe või ei tea. Veider, või mis?

Aga mis see ikka teeb meid selliseks? Kas tõesti vihmane ja hall ilm? Kas tõesti must minevik?

Ma väga-väga loodan, et see siiski lähiminevikus muutub. Ma loodan, et me ikka ei jää sellisteks troppideks, sest tegelikult on ju ilm väga sageli ilus ka ning minevik jäägu minevikku.