Lugeja: see, et väikeste lastega pere lõhki läheb, näitab, et inimesed ei suuda pühenduda kõige tähtsamale

 (43)
Lugeja: see, et väikeste lastega pere lõhki läheb, näitab, et inimesed ei suuda pühenduda kõige tähtsamale
Foto: Shutterstock

Hiljuti avaldasime ühe 30ndates naise loo, kes tõdes, et mehed peavad teda küll ilusaks ja seksikaks, aga suhet temaga luua ei soovi, sest tal on juba eelmisest abielust lapsed. Selle peale avaldas üks lugeja arvamust, et lapsevanemad peaksid lahku kolima alles siis, kui lapsed täiskasvanud.

“Tean mitut kärgperet, kus eksid kohut jooksevad ja lapsed nagu pantvangid ühest kohast teise peavad seiklema.

Mis lastega naisesse puutub, siis on mehel muidugi paras mure lahendada: kas lapsed võtavad ta omaks? Kas hiljem, kui sünnib tema laps, ta enam võõrastest hoolib? Kuidas ema kõiki neid pingeid taluda suudab?

See, et väikeste lastega pere üldse lõhki läheb, näitab, et inimesed ei suuda pühenduda kõige tähtsamale, lastele, kes kõige rohkem lahutuse järel haiget saavad. See lahkukasvamise ja armastuse kadumise jutt on idiootide väljamõeldis enda õigustamiseks.

Juba see, et mul on naine, kes mind armastab ja tahab minuga lapsi saada, on midagi enamat, kui mööda ööklubisid joostes seda “kõige kõigemat” otsides ja lõpuks mõistusele tulles end täielikust august leitakse.

Elu koos lastega annab võimaluse end arendada, samas teist nõrkushetkedel toetades ja julgestades. Kasvatage oma lapsed sinnamaani, kus viimane neist on suuteline koduuksest väljudes ise hakkama saama ja siis tehke, mis tahes kui vanaisa või vanaema roll teile korda ei lähe!”

Lugeja, avalda arvamust, kas lahkuminekutes on ikka süüdi soovimatus mitte pühenduda või oleneb see ikka suhtest ja inimestest?