Ma olen eestlane

Mulle ei meeldi see, kui naabrinaine näeb minust ilusam välja või kui ta on soetanud endale uue kasuka. Mu mees peab tööl lisatunde tegema, et uus auto muretseda, kuna vanaga on lihtsalt häbi tuttavatele külla sõita.

Ma tahan saada suuremat palka ja rohkem soodustusi, mõtlemata sealjuures, kas mu oskused ja kogemused on nõudmistega kooskõlas.

Koostöövalmidus ja üksteise aitamine on mulle võõrad. Ma ei hooli ei kaasinimestest ega ümbritsevast keskkonnast ning neid, kes teistele mõtlevad, pean ma rumalateks inimesteks. Ma õigupoolest ei panegi endast väetimaid tähele.

Mind võib leida igast maailma nurgast, sest sünnimaa ei võimalda mulle head eluolu ning ma olen sunnitud paremate võimaluste otsimiseks maailmas ringi rändama. Ma tahan leiutada minagi geniaalset ja originaalset, aga kahjuks on Eesti Nokia mulle veel kättesaamatu.

Minu meelistegevuseks on teistele ärapanemine. Mulle pole võõrad ei avalikud mustamised ega ka tagaselja räägitud jutud. Vabariigi aastapäeval vaatan ma kindlasti presidendi vastuvõttu, et seejärel siirduda interneti põhjatutesse avarustesse kommenteerima. Keegi ei suuda olla nii hea ja ilus, et välja teenida minu heakskiitu. Minu põhiline emotsioon on siiras kahjurõõm, kui kellelgi minu tuttavatest läheb halvemini kui mul. Ma vist ei suudagi enam midagi positiivset öelda ega mõelda, sest kõik minu ümber on nii halb ja vastik.

Ma olen kitsarinnaline inimene. Globaalsed katastroofid jätavad mind ükskõikseks, olgu need siis üleujutused Hiinas või maavärin Haitil. Sest kes mind aidanud on, kui mul on raske. Mul on endalgi vähe raha ja võimalusi, milleks pean seda veel kulutama laiskadele neegritele või pilusilmsetele aasia rahvastele. Ma ei salli ka venelasi ja musti ning ma ei tolereeri homosid, teisitimõtlejaid, haigeid ega vaeseid.

Ainult vähestel kordadel suudan ma teisel eestlasel käest kinni võtta ja temaga ühes rivis seista, laulda laulukaare all isamaalisi laule. Ja ka siis valdab mind koduteel tundmus, et mulle kui eestlasele on ülekohut tehtud. Minu peamine tegevus on kõige kirumine ja vingumine, sest ma ei ole rahul ei valitsuse töö, riigikogu otsuste ega isegi ilmaga mitte. Oma stressi ja mured uputan ma enamasti alkoholi.

Kas tundsite mind ära? Sest mina olengi keskmine eestlane.