Millal ometi saabub minu ellu keegi, kelle jaoks tohin olla elus esikohal?

Olen 20ndate keskpaigas naine. Näen täiesti normaalne välja, olen seltskondlik, siiras ja heatahtlik inimene. Mul on suur tutvusringkond, üsna vähe lähedasi, aga parajalt. Olen edukas oma töös.. lisaks, mitte, et see midagi määraks, aga ka sotsiaalmeedias olen võrdlemisi populaarne. Ma ei ole mingi heidik ühesõnaga.
AGA... Mis mul viga on, et meesterahvad ei taha minuga midagi muud kui sõprust?

Lugesin täna kokku, et mul on olnud 8 vastassoost isikut, kellesse olen kunagi elu jooksul armunud olnud, mõned suuremad, mõned väiksemad armumised, aga selline number.

Ühes tõsiseltvõetavas suhtes olen olnud. See lõppes umbes kaks aastat tagasi seetõttu, et mees jättis mu maha. Läks teise naise juurde.

Peaaegu kaks aastat läks mööda ning tundsin ESIMEST KORDA pärast lahkuminekut taas sädet ühe noormehe vastu. Pärast seda pikka mitmeaastast masendust olin esimest korda jälle armunud. Ometi keegi mu elus, kes paneb naeratama, keegi, kes ometi toob üle nii pika aja liblikad kõhtu.

Oleme paar nädalat väheke kokku puutunud ning otsustasin astuda iiiimetillukese sammu sinna suunas, näitamaks, et mu südames on midagi hõõgumas tema vastu. See oli tõesti imepisike žest, et mitte liialt oma marki täis teha, kuid olen üsna veendunud, et seda ikka kaheti mõista poleks olnud kuidagi võimalik või siis peab ta olema totaalselt eilesündinu.
Ma tõesti täielikult ületasin ennast, olen nii mitu aastat haavu lakkunud ja olin nii uhke enda pisikese enesekindluse sutsaka üle.

Aga taaskord..
reaktsioon — ta hakkas mind vältima.

Jälle olen siin. Jälle siin mustas augus. Jälle tagasilükatud.

Ma ei tea, mida tähendab tunne olla kellegi poolt armastatud ja ihaldatud.

Ja see võtab mult ausalt öeldes eluisu ära.

Peaksin olema selles eas, kus kirg möllab. Kus tunnen, et võin ise valida, kellega mängin, kellega suhtesse astun, aga ma ei tee seda, sest minu sees on siirad tunded. Ja iga kord need põlatakse eemale.

Ja tõesti ma ei ole selline naine, kes näitaks esmasel korral välja, et tahan hakata temaga kohe abielluma või lapsi saada. Absoluutselt mitte. Tean ju, et selline asi ei toimi iial.

Millal ometi saabub minu ellu keegi, kes kohtleb mind lihtsalt nagu naist, keda ta väga armastab ja kelle jaoks tohin olla elus esikohal.

Kas on tõesti liiga utoopiline igatsus??

Selline tunne, et lähen või prostituudiks ja saan ka rohkem lähedust ning end ihaldusväärsemana tunda kui praegu.

Eluisu on kadunud.