Minu esimesed kogemused Naisteka Kirbuturult
Universumil olid aga omad plaanid — olin mina rahulikult interneti sügavustes kolamas, kui silma jäi kirbuturu kuultus, klikkisin ja järgmine hetk oli registreemise kiri läinud. Enne seda ma küll saatsin ettepaneku Naabrinaisele, kes oli nagu ikka supertrooper ja nõus kaasa tulema!
Mõeldud-tehtud, natuke veel oli vaja kannatust. Nimelt korralduslik pool lonkas küll, sest lubatud 26. augustiks ei olnud kippu ega kõppu tagasisidet, kas saime laua, mis broneerisime või ei. Lõpuks sain enda kirjutatud emailile vastuse, et olemas, tulge ja müüge! Siis oli selge, et pääsu enam ei ole.
Laupäev algas kell 7, siis otsustas mu poja üles ärgata ja kogu moos! Tõusime siis kahekesi üles ja läksime toimetama — pesud, pudrud, mängud. Mingi hetk läksime tagasi voodisse ja sinna ta siis isaga põõnama jäi, ema läks MÜÜMA :)
Esimene päev tervitas meid hommikul kell 9 suures müügisaalis juba ainult mõni tühi müügilett!
See oli teine miinus muideks. Nimelt ei saanud seal mitte ööd ega mütsi aru, et kuhu siis oma asjad võid panna? Ei saanud ka aru kelle käest küsida. Osadel laudadel olid kirjas nimed, osadel mitte. Kuna julge hundi rind on rasvane või haavleid täis (olenevalt vedamisest eks ole), siis läksime ja võtsime endale seina ääres laua. Seina ääres seepärast, et sinna oli mingi traatvõrk ka pandud, kuhu peale sai ka riputada tavaari.
Meelituseks madalad hinnad
Ladusime siis vaikselt oma asjad välja ning hakkasime vaatama, mis juhtub. Alguses jälgisime mängu rahulikult, mingi hetk, kui oli vaadatud juba küllalt, tõstis minus pead väike müügikärbes ja hakkas sumisema. Põhimõte oli lihtne, välja sai hüütud kahekroonised ehted, kolme- ja viiekroonine sobramise kohver ning tasuta “võta-nii-palju-kui-ära-kanda-jaksad” kast. Ja kui siis inimesed ligi astusid, sai neilt küsitud, kas otsivad miskit spetsiaalset ka ja tihti saigi silmaga peale visates õiges suuruses ja õige asi inimesele pakutud (stilistiametit võiks mu Naabrinaine muidugi vabalt pidada, mina aga tõmbaks kliente meie boksi).
Meie põhimõte täikale minnes oli, me ei müü kasutatud asju poehinnaga. Sellest tulenevalt saime ilmselt ka väga palju kommentaare stiilis: “Nii soodsalt annategi või? Kuidas teil nii normaalsed hinnad on?” Jne, jne, jne. No aga olgem ausad, kui ma asju müüma lähen, siis ju ma ise neid ei kanna enam ja mul on nii hea meel näha, kui keegi teine on selle asja üle õnnelik! Ja kui selle eest saan veel latteraha ka, siis on ju eriti super?!
Nuh, aga kõik nii ei arvanud. Polnud mitte just vähe müüjaid kes müüsid a´ la kasutatud Vero Moda mantlit 600 krooniga… Põhimõtteliselt oligi nii, et hinnad kõikusid seinast seina, aga natuke oli tunda eestlase ihnust ikka küll. Naljakas, kuidas ikka arvatakse, et kirbuturg on koht, kus miljonäriks saada, no ega ikka ei saa!
Kliendid olid kirjud
Üldiselt oli mõlemad päeval külastajaid hommiku poole rohkem. Esimesel päeval oli meil aga Staarostja!!! Sellinne keskeale lähenev provva, kes veetis meie boksis oma 45 minutit kui mitte rohkem. Ta muudkui proovis ja proovis ja proovis ja ostis asju, lasi need kottidesse sisse pakkida ja siis ütles kohe välja, et ma nüüd ootan, kuniks te panete uusi asju välja! Naabrinaine siis ei olnud kade ka, muudkui andis talle pihku oma täpilisest kohvrist tavaari. Kõigele lisaks liitus temaga veel üks sõbranna ja oma tohutu hasardiga pani ta ka sõbrantsi ostma. Kui päris aus olla, siis kui ta üks hetk lahkus, ise veel tagasi vaadates, kas ehk jäi midagi veel, oli meil tunne küll, nagu oleks andnud diabeetikule kilo suhkrut.
Me oleme Naabrinaisega üle keskmise andekad poodlejad, aga see provva oli ostunarkomaan selle sõna kõige karmimas mõttes! Natuke oli temast ka selles mõttes kasu, et pärast kadus endal igasugune soov midagi sealt täikalt soetada. Lihtsalt jalg ei liikunud väga kaugemale teiste asju vaatama minema, nii karm oli ikka näha, kui väga võib langeda poodlemiseküüsi. Õnneks meie juures ta vähemalt rahamõttes ei hävinud :)
Teine meeldejääv poodleja oli üks vanem provva (võlts Gucci nokatsi ja blondeeritud juustega) vene rahvusest, kes aga väga osavalt endale vajalikud jutud sai kõik aetud. Kui ikka alla vaja hinnas saada, siis tuleb saksa keel ja inglise keel jne. Käis ta kohal mõlemal päeval. Minul oli au temaga vägikaigast vedada ühe hõbesõrmuse üle, mis oli müügis 40 krooniga ja seda tervelt 20 minutit.
Nimelt soovis tema seda 25 krooniga, mina ei olnud nõus. Ta küll käis kõik oma trumbid välja: ei taha endale — tütretütrele. Ta on ikka vanamemm jne, jne, jne. Olin kindel kui kalju. Lõpuks töötas vana hea “teine-ostja-võtab-kohe-ära-õige-hinnaga-teema”. Nii oligi, sest üks tütarlaps, kes oli eelmised kaks sõrmust juba endale ostnud, tuli ringiga tagasi ja küsis, kas saaks kolmanda ka — vaatasin memmele otsa ja tema siis ohkas teatraalselt, raputas pead ja ulatas raha. Küll viimasel hetkel nõudis kauba peale meie kahe krooni letist sinist karukujulist mobiiliripatsit, aga ost sündis! Pärast seda olime ta lemmiktüdrukud, nii palju head tavaari oli meil ju. Enne unustasin öelda, et ühe teise pensionäriga koos ostsid tohutul hulgal kahekrooniseid vidinaid ka endale — mida blingim seda parem. Uhh, oli see alles väsitav!
Noh, karvaseid ja sulelisi oli seal igasuguseid. Mõned ikka sellised ka, kellele hüüdes: “Astuge ligi, vaadake julgesti,” sain vastuseks: “Ja-ja, ma usun, kindlasti, mhhh,” jne. Kuule, see on turg, siin asi käibki nii — kui tahad vaikselt uurida, mine Armani poodi.
Ja meid õnnistati teisel päeval ka ühe KOHATU MEHEGA! Nimelt tuli meie boksi üks naine, kellega kaasa hängis mees. Too mees (on oluline hilisema kommentaari kohatuse mõistmiseks) oli nii umbestäpselt 195cm pikk, kaalus ca 115 kg, omas õllekõhtu, punetas ja läikis näost, jõi kellukese limpsi ja tammus siis kohapeal. Naine hakkas meie asju vaatama ja leidis endale ühe valge kampsiku. Naine oli heas vormis. Tal olid suured silmad ja ilus tume poisipea ja pirnifiguur.
Ta võttis aga kampsiku ja läks seda proovima, ise veel öeldes, et ei tea, kas läheb ikka selga jne.
Mille peale Naabrinaine ütles mehele, et teil provva on ikka heas vormis. KOMPLIMENT, eks ole?!!!
Selle mehe vastus: “Noh, võiks ikka olla paremas ja nüüd õnneks hakkab trennihooaeg ka, saab ikka trenni teha. Noh suvel ju keegi ei viitsi!” MIDA KURADIT, MA ÜTLEN. Ma oleks tahtnud talle maksahaagi anda ja küsida, et mis hülgemöla sa ajad, mees. Kuid saime vaid silmi pööritada ja kampsuni maha müüa! No ma ei saa aru, kust sellised tulevad?
Alles jäid vaid riidepuud
Teine päev täikal läks vaiksemalt. Kui esimese müügipäeva lõpuks koju jõudsin, ära sõin ja magasin koos lapsega kella 19-ni, siis teisel päeval oli organism juba harjunud. Mina olin selles mõttes edukas, et koju tagasi jõudsid ainult riidepuud ja üks pluus. Ülejäänud said ära müüdud või tasuta jagatud. Muideks selle pluusiga on ka nii, et ma ammu mõtlesin ühed trukid, mis kogu aeg lahti lendavad, asendada haakidega, aga ei viitsinud. Nüüd, kus ta tagasi minuni jõudis, oli see ilmselge märk universumilt — tuleb ära teha see väike parandus ja kanda!
Ühesõnaga võin öelda, et oli tore kogemus. Ja ma olen rahul, et selle läbi tegin. Natukene kahju on, et hiigelkasumit ei teeninud aga noh ;) Väga hea tunde sai asju tasuta jagades või siis eriti soodsa hinnaga müües (See on ka oluline, kuna inimene tunneb siis, et ta on selle asja ikkagi ostnud, mitte nagu almust saanud. Inimesi on ju erinevaid.). Kohe uuesti ei läheks, hetkel kõik kapis olevad asjad ka kasutusel (vist?) aga kevadel näiteks võiks küll. Kindlasti tuleb sellisel üritusel olla valmis ISE PAKKUMA, midagi ei ole teha, kes karjub kõige kõvemini, seda võetakse kuulda!
Valmis tuleb olla selleks, et sa ei müü muffigi. Lihtsalt ongi selline päev. Aga valmis tuleb olla ka selleks, et kui suu jahvatab sellest imetoredast roosast jakist, siis silmad märkavad suure jalanumbriga naist, kellele võiks pakkuda neid kingi, mis on nr 41. Raske, aga teostatav. Kindlasti töötavad pakkumised “Kaks asja võttes saad soodsamalt”, “Võttes selle, saad selle tasuta”.
Oh see põld on suur ja lai.
Korraldusliku poole pealt olid mõned miinused, mis võiksid saada likvideeritud järgmine kord.
Tagasiside andmine, kas müügikoht on olemas või mitte, võiks olla teada vähemalt kolm päeva enne täikat. Koha peal peaks olema inimene, kes on organiseerija ja talle on see otsa ette kirjutatud: minu käest võib küsida! Laudade jagamine võiks olla ka organiseeritud, kas või nii, et kes ees see naine:) Muusika — see mis seal hallis kõlas ei soodustanud küll ostmist, uhh!
Igatahes, kui kellelgi väga vaja, siis võib mind müüjaks palgata :) Paar korda aastas võin küll teha seda tööd.
Delfi Naistekas võtab kriitikat kindlasti arvesse ja püüab järgmine kord veel paremini teha!
