“Suhtun koroonaga seonduvasse mõõduka ettevaatlikkusega. See tähendab, et pesen sagedamini käsi, poes jätan kindad kätte ja hoidun kontaktidest. Samas valisin kodukontoris töötamise asemel igapäevase tööl kohapeal käimise, sest seal on väga vähe inimesi ja desinfitseeritakse nagu vaja," alustab ta. "Usun ka mõtlemise jõusse ja olen alati optimistlik. Vaatan igapäevaselt uudiseid, aga keskendun pigem positiivsele. Enda arust täitsa normaalne inimene.

Minu lähedane inimene aga on esoteerikasse nii süvitsi läinud ja minu meelest sellega väga enesekeskseks muutunud. Ta pole üldse toimuvaga kursis, sest uudised olevat paha-paha ja nende puhul, kes koroonasse surevad, olevat see tema sõnul saatus. Ahjaa, peamiselt tapab neid hirm. Lisaks olevat suured numbrid propaganda ja koroona vaktsiinitootjate vandenõu. Ajakirjandus valetab.

Ta elab koroonast pea puutumata maakonnas ja tema arust teeb näiteks kallistamine ainult head jms. Mina olen tema silmis paanika külvaja ja väga negatiivne, kui ütlen, et hoidku vähemalt Tallinna ühistranspordis kindad käes.

Kuna mind teatakse kui optimistlikku inimest, kes igast olukorrast oma jõuga välja on tulnud, siis draamakuningannaks end muidugi ei pea ja see tema suust tulev jura lihtsalt solvab. Nagu kõik need surnud olevat oma mõtlemisega endale selle kaela toonud? Kõik on äkki lollimad kui tema ja need kaks inimest, keda ta tsiteerib.

Mina pean tugevuseks seda, kui julged faktidele näkku vaadata ja analüüsin tõe ise välja, püüdes leida plusse, tema naerab teisi, sh mind välja oma roosas akvaariumis ja olevat nii tugev, et haigus talle külge ei hakka.

Muidu poleks häda midagi, aga saan iga kord täpselt sama loengu aabitsatõdesid ja minu “ei soovi kuulata” ei ole tema jaoks piisav argument. Vahel aitab ainult kõne kinnivajutamine. Nii kahju on, aga vihale ajab.

Kahjuks olen vist ühe väga lähedase inimese kaotanud, selleks pole koroonat vajagi.”