Mõtlemapanev kiri: selgitus kõigile, kes ei saa aru, miks vaesed inimesed ei saa raha koguda
Tema soovitus oli lihtne: “Lihtsalt säästa!” Püüdsin selgitada, et kui sa elad palgapäevast palgapäevani, siis ei ole see kahjuks võimalik, sest lõviosa sissetulekust kulub lihtsalt elus püsimise peale — eluasemele, toidule, riietele, transpordile.
Tema imestas, miks ei ole võimalik iga nädal kasvõi viiekat kõrvale panna. No tead, kõik vaesed pingutavad, et midagigi kõrvale panna! Ka mina. Saaksin ilmselt mõne aja jooksul paarsada kokku, aga siis juhtub alati midagi ootamatut: autol lõhkeb rehv, jääd haigeks ja pead haiguslehe võtma vms. Ja see paarsada haihtub kui nõiaväel. Püüdsin selgitada, et see suure vaevaga kokku kraabitud sääst võib lihtsalt ülikiiresti ja ootamatult otsa saada ning oled jälle alguspunktis tagasi. Või halvemal juhul lõpetad võlgades ja pead hakkama kõigepealt ennast nulli tagasi töötama.
Samuti üritasin talle rääkida, et vaesel inimesel tuleb väljaminekuid teha just täpselt siis, kui raha on. Kui parasjagu on 30 eurot rahakotis, siis tuleb selle eest endale püksid osta. Tema aga väitis, et riietele ei ole vaja asjatult raha kulutada ja see 30 eurot tuleks lihtsalt kõrvale panna, säästudeks. Reaalsus jõudis talle kohale alles siis, kui selgitasin, et tõenäoliselt on selleks hetkeks vanad püksid täeisti läbi kulunud ja püksata tööl käimine ilmselt ei tuleks kõne alla, sest see ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav.
Jõudsin oma jutuga ka sinna, et vaeses peres kasvamine tähendas seda, et olin oma klassikaaslastest mitme sammu võrra maas ning kuidas haridussüsteem soosib jõukamaid. Tal hakkas tuluke peas vilkuma, kuid päriselt põlema ei löönud.
Ja siis ta ütles: “Ma ei suuda uskuda, et sa said kunagi toiduabi!” Jah, kulla sõber, vaesus ja mina taaskohtume ikka ja jälle, iga paari aasta järel.
Minul on raske aru saada, kuidas vaesuse tõelist olemust nii keeruline näha ja mõista on. Miks on raske taibata, et vaesed ei käi ringi närustes ja katkistes riietes ja lagunenud jalanõudes. Vaesed lapsed ei ole näost mullased ja räpased! See ei ole absoluutselt nii.
Mina kasvasin üles äärelinna kenas majas, aga me olime tõesti väga vaesed, osaliselt “tänu” mu terviseprobleemile. Mu emal oli 2-3 töökohta ja vanemad pidid laenu võtma. Mõnikord oli neil keeruline meile toitu lauale saada… Me ei olnud kunagi räpased, aga mul ei olnud uusi riideid, kõik olid kasutatud. Mänguasjad ka.
Mõlemad mu vanemad kasvasid üles vaesuses, eriti keerulises olukorras oli mu isa. Ja ka nende vanemad olid vaesed. Minu vanemad tegid meeleheitlikke pingutusi, et meie saaks paremale järjele, kuid elu leiab alati võimaluse sekkumiseks…
Minu puhul on alati takistuseks olnud mu terviseprobleem, millega toime tulekuks pean maksma suuri summasid. Ma saan ainult poole kohaga tööl käia, sest mõnikord on mul vaja tervise tõttu pikemalt puududa.
Nii et kui keegi ütleb, et ei suuda uskuda, et ma saan toiduabi, on selge, et tal on vaesusest oma peas kujunenud mingi kindel pilt ja mina sellesse ei mahu, aga see ei tähenda, et ma sinna ei kuuluks. Sellesama pildi tõttu on nii paljud “keskklassi” kuuluvad inimesed tegelikult ühe õnnetuse/väljamineku kaugusel täielikust finantskrahhist.
Allikas: Tumblr
