Mure vägivaldses suhtes olnud sõbranna pärast: see soigumine ei vii ju kuhugi!

 (30)
Stockpildid
StockpildidFoto: Martin Dremljuga

Naistekale kirjutas oma sõbranna ja ka enda pärast mures 57-aastane Liis — tema sõbranna Liia oli abielus vägivaldse mehega ja ka pärast mehe surma ei suuda Liia ennast temast lahti kiskuda…

Niivõrd palju kirjutatakse ja räägitakse viimasel ajal vägivalla teemadel. Seda teemat ilmselt ei olegi võimalik lõpuni lahata. Ma ise võin ka olla teatud olukorras veidi vägivaldne. Kui nii saab üldse öelda — sest kus on see piir, millest üle astuda ei tohi?

Kirjutama ajendas mind ebameeldivaks muutunud suhtlemine sõbrannaga, tegelikult endise sõbrannaga. Liia elab üksi, ta abikaasa on juba ca 5 aastat surnud. Pärast abikaasa surma hakkas ta jälle rohkem minuga suhtlema. Me polnud 30 aastat eriti näinud ja eks ta rääkis oma elust. Midagi ma teadsin varem ka. Nagu paljudel, kellel on vägivaldsed abikaasad, ei tohtinud ka Liia teiste inimestega peale oma mehe oluliselt suhelda. Mees pani kõik paika, olid täpsed kinnistunud reeglid. Reeglite rikkumine tähendas hirmsat ja väga koledate sõnadega sõimamist mehe poolt — kohati ka hoolimata sellest, kus oldi, kui palju oli ümber inimesi. Kodus oli ka löömisi, peksmisi, ka laste juuresolekul ja ilmselt said lapsedki peksa. Seda viimast Liia mulle kunagi tunnistanud ei ole. Lapsed kasvasid suureks ja lahkusid kodunt. Riiud ja peksmine jäi. Mees ei olnud alkohoolik, ta oli väikese haridusega, kuid siiski pealtnäha päris hea ja nõutud töötaja. Selline — tööl edukas ja seltskonnas vaimukas. Kui nad mehega kusagil koos käisid, käis ka kõik mehe soovide järgi: siia astu, siia istu. Juhtus nii, et vahepeal mees “unustas” oma naise, käis kusagil ära. Kui tagasi tulles ta nägi, et keegi meesterahvas oli vahepeal Liiaga rääkima tulnud või hoidku jumal, Liia lausa tantsis, oli väga suur kuri karjas. Eks siis Liia prooviski kõike teha mehe järgi nn kodurahu huvides. Aga seda kodurahu ei tulnudki. Nüüd on lugu nii, et mees on ammu surnud ja Liia ikka õnnetu. Eks leinaaeg ole igal juhul paratamatu. Liia rääkis ka umbes nii, et oli temagi süüdi, et mees järjest “hullemaks” muutus. Et Liia poleks tohtinud teha ühte või teist. Praegu, peaaegu 5 aastat hiljem, räägib Liia ikka veel põhiliselt oma mehest, muudkui kordab ja kordab. On oma mehe kuidagi enda silmis paremaks rääkinud. Ütleb, et surema oleks pidanud ikka tema, mitte ta mees. Kui ütlen, et lõpetame juba ükskord selle teema ära, on ta pahane. Olen teda kutsunud kodunt välja, nt kuskile spaasse, vastus on ikka ei. Kui soovitasin tal psühholoogi juurde minna ja oma probleeme arutada, oli ta väga solvunud. Ta ei olevat “hull”. Ikka räägib: tahan olla vaid oma kodus, siin on kõige parem. Ja mõne päeva pärast ta jälle helistab…

Seotud lood:

Need kõned on mind väsitama hakanud. Saan ka aru, et olen nagu õlekõrs, millest kinni hoida. Liia ei sõbrusta praktiliselt kellegagi ja enesehinnang on ka muidugi madal. Kuidas aidata inimest, kes ei suudagi tunnistada, et tal on probleem. Teda on aastakümneid materdatud ja nüüd tuleks vanast lahti lasta ja uut elu alustada. Ainult see soigumine ei vii kuhugi… Oleksin rõõmus, kui keegi suudaks mulle nõu anda, kuidas edasi käituda. Mu elu on kiire ja ja sellisena ma seda sõbrannasuhet küll ei taha ja ega ju seda minult nõudagi saa. Aga süda ikka vaevab ja raske on telefoni mitte vastu võtta… raske on ka kõnet lõpetada, kuigi telefonil on needki nupud on olemas…

Kas keegi oskab Liisi tema mures oma sõbranna (ja ka iseenda) pärast aidata?