Päeva möödudes arvasin, et ehk tal ikka õigus ja palusin andeks. Leppisime ära ja ta tuli minu juurde. Kõik jälle armas kena ja tunded alati laes. Kui palju ta mind ikka armastab jne.
Paar nädalat hiljem peale pidu jäi ta magama. Avastasin, et jättis telefoni lahti. Hea küll, ma tean, et pole ilus sorida, aga siiski miski kripeldas sees. Ja see, mis ma sealt lugesin, appi, mul jäi süda seisma!
See sama naine, kelle n-ö autot ta lubas parandada, osutuski selleks, mida ma kõige enam kartsin. Kõik see aeg, mis ta kadus ja valetas mulle,e t väsinud peale tööd ja ei jaksa tulla, tegi ta hoopis filmiõhtuid selle naisega. Lugesin sõnumist, mille ta saatis sellele naisele päev enne minu juurde tulemist, kui hea tal temaga oli ja kõik vanad ajad tulevad meelde ja kui väga teda armastab. Aga ma ju sain aru, et armastab mind.
Mis kõige hullem? Neid naisi oli veel kaks. Seega mina, kes olen ta naine, ei teadnud, et mehel on mu seljataga veel kolm erinevat, kellele ta tundeid avaldab ja kellega koos on.
Mu maailm varises kokku. Muidugi sain aru, miks ta käitus minuga külmalt. Ta ju ei kartnud lahku minna, kuna alati on võtta tagavara variant. Samas, kui oli minu juures, kirjutas nendele naistele, et tal kiire ja väsinud tööst. Issand kui jube!
Kuna minu tunded on tema vastu nii suured, hoidsin ma seda teadmist enda sees. Iga päev vastata ta kirjale et ma armastan sind ka ja kui hea temaga on, ajas mind iiveldama. Ta ju kirjutas teistele sama.
Suutsin seda enda sees hoida nädala, kuniks murdusin meie tüli ajal ning karjusin talle kõik näkku, mida ma tean. Selle peale oli vaikus. Ta istus maha ja ei lausunud midagi. Ma nutsin ja põlvitasin tema kõrval ning küsisin, mille eest ta mulle nii tegi ja kas ma tõesti olen nii väärtusetu? Selle peale vastas, et tahab ainult mind.