Must(a)pesupäev

Mul on täiega siiber. Istun keset pühapäevast päeva mustapesu hunniku ees, kuid ei kavatsegi seda sorteerida. Vahin hoopis neid kantud asju ja ... ei mõtle mitte midagi. Tunnen ennastki mõttetuna. Sest pole pointi. Nagunii ei pane keegi tähele seda, kas ja mida ma teen. Või et ma üldse olemas olen.

Tegelikult peaks ma ju seda pesu nüüd kohe pesema hakkama. Sest tööle pole midagi selga panna. Kuid ka see mõte tundub nõme.
Pärast seda, kui meil ettevõttest suurem koondamiselaine üle käis pole ma ilmselt ainus, kes vastutahtsi tööl on. Kuid ära minna ka ei saa, sest pank tahab ju oma…

No mis elu see on? Oleks mul vähemalt see Gucci kott, mida parki jätta ja võimalus küüsi tuunida. Aga no pole. Sest kui ma lõpuks oma palehigis teenitud palga arvele saan, ei raatsi ju mitte midagi osta. No ei raatsi! Sest tundub, et kõik, mida osta olen plaaninud, on ühtäkki mõttetu.

Ok, vahel käin ikka juuksuris ka, sest harali otsad tuleb ju ära tasandada. Kuid juuksuri juures istuda on ka tõeline piin. Seal ju kuuled, kuidas parematel kundedel läheb ja kuidas mõnedele läheb ikka täitsa hullusti.
Ei lohuta need lood mind enam. Marru ajavad hoopis. Sest see kõik toimib justkui üks üüratu pusle. Tükike siit ja teine sealt ning tekkiv pilt näitab halastamatult, kuidas meie ja inimesed meie kõrval tegelikult elavad. Ma ei taha seda tegelikult näha.

Näiteks rääkis üks naine siin, et neil on poes hallitanud saia müügil. Justnimelt müügil ja mitte allahinnatud või tasuta saadaval nagu linnas. Piimavalikut pole, on vaid kõige kallim. Kohvipakk maksab 60 krooni ja vorstid on sageli libedad. Kuid kohalikud ei kurda ja isegi ostavad. Sest keegi ei taha poepidajaga tülli pöörata. Ikkagi ühe küla inimesed.

Üks teine naine rääkis eile hommikul turul, et neil pole külas enam kellelgi palgatööd. Igaüks teeb, mida oskab — kes koob, kes õmbleb, kes ehitab. Raha muidugi nende tööde eest ei maksta. Pole ju teist eriti. Kõik käib kauba või teenuse vastu.

Linnas olevat parem elu, arvavad maal elavad. Sest linnas on kõiksugu huvitavaid üritusi ja kultuuri.
Mina olen kogu elu linnas elanud ja tean, et ega pole see linnaelu ainult hea küll. Pidevalt tuleb tööd teha ja end tõestada. Ja nii saab aeg otsa.

Õnneks pole mul peret. Kuid ka sõpru pole enam eriti. Sest suur osa meie seltskonnast on justkui urgu pugenud. Osa meist sai juba kevadel kinga, paar tükki vallandati just nüüd. Ja need, kes veel tööl käivad, on aasta jooksul lahku läinud. Lambist.
Keegi ei viitsi enam eriti proovida. Kõik tundub mõttetu.
Musta pesu on ka liiga palju. Sest nädal otsa oli meil majas vesi ära. Nüüd on tagasi. Kuid ainult külmana. Pesumasin õnneks veel töötab.
Oh pagan, pulbrist jagub vaid ühe masinatäie jaoks…