Mul endal lapsi ei ole, ma pole veel valmis, aga ma tean, et ma tahan selle laste mänguasjade teema enda jaoks eelnevalt läbi mõelda. Ma tahan emana olla suuteline neile oma aega pühendama või kui pean ise parasjagu täiskasvanute maailma sukelduma, soovin viia nad mängima vanavanemate juurde, kus puuduvad arvutid ja xBoxid. Ma ei taha olla see nutitelefonis istuv ema seal laste mänguväljaku kõrval, sest selle puhul kehtib sama, mis kommidegagi: kuidas sa oma lastele ei anna, kui ise pugid? Lõpuks mugavusest ikka annad kätte.
Hilises teismeeas sündis mulle väike vend ja nägin hästi kõrvalt, kuidas mugavusest anti lapsele alati iPad kätte, et ta seal tunnikese mööda saadaks, et ema saaks ise mõned tööasjad tehtud või natukene rahus naisteajakirja lugeda. Täna, kui mu vend on juba ise varsti teismeline, veedab ta vaatamata päikeselistele ilmadele palju aega nelja seina vahel virtuaalmaailmas ja teda peab vägisi õue saatma. Ja kõike seda kõrvalt vaadates mõtlen, kui õnnelik laps ma ikka ise olin.
Minu päevad möödusid lapsepõlves talviti kelguga mäest liugu lastes või jõuluajal päkapikku mängides ja suviti naabripoisi aias onni ehitades või naabritüdrukuga õues Barbie'dega mängides või sõbrannaga iga päev rannas, kus sai mindud rõõmuga isegi 15-16kraadisesse vette. Me lahkusime kodust hommikul vara ja tulime tagasi, kui päike juba loojus. Me ei pidanud muretsema selle pärast, kuidas saada üle autotee või et midagi juhtuks, sest kunagi ei juhtunud midagi hullemat, kui noaga näppu lõigatud pisike haav või väike kukkumine rulluiskudel — mitte midagi, mida plaastriga ei parandaks. Tänapäeval ei anta lapsele õuna lõikamiseks nuga kättegi ja üksinda tänavale rulluisutama ka ei tohi minna, sest äkki juhtub midagi. Me hakkame muutuma helikopter-vanemateks, kelle üle me alles mõned aastad tagasi naersime ja muudame oma lapsed lumehelbekesteks, kelle üle me täna alles naerame. Varsti ei tohi ka meil alla 13aastased lapsed üksi koju jääda ja olemegi oma laste orjad, sest me ise oma hirmudega tekitame selle olukorra.
