Ühel ilusal hommikul jalutab mulle tänaval vastu tuttav, keda ei ole mõnda aega kohanud. Räägime maast ja ilmast, nagu ikka tehakse inimesega, kes ei ole just sõber, aga lihtsalt tuttav.

Mingil hetkel viib juturada sinnani, et tuttav hakkab ääri-veeri pärima mu töö kohta, samas ise arutlevalt esitledes mulle oma arvamust asjast — sul läheb ikka päris hästi, mõtle, käid nii kaugelt linna tööle, saad tegeleda just sellega, mis sind huvitab, jõuad toimetada väikeste lastega ja elada veel pereelu, võtta vabu päevi töölt… nii ideaalne ikka, tahaks ka sellist elu!

Ma lihtsalt kuulan ja mingisugune kurbusenoot hakkab hinges kripeldama. Mõtlen samal ajal, kui tuttav näilisusest räägib, et nii armas muidugi, et mu elu nii kadestamist väärt tundub, kuid miks ei proovi inimesed püüda näha selle telgitaguseid. Miks ei tule jutus esile kuidagi see, et ma enda unistuste eriala omandamiseks käisin poolteist aastat põhimõtteliselt iga jumala päev selleks koolis õppimas, praktiseerimas… Need unetud ööd, õppimised, pisarad… Ületatud raskused, iseenda haridusse investeerimine, seejärel ise nullist omale töökoha loomine, koos kõigi raskustega, mis samamoodi teele ja päevakorda tekkinud on — need ületatud ja jõutud tänasesse päeva koos suurepärase abikaasa toetusega. Me ise teame, et siin ei ole olnud mitte midagi lihtsat, selle taga on olnud nii palju, kuid tuttav võtab selle kõik linnulennult kokku kahe lausega ideaalsest elust.

Ma pole küll üritanudki jätta muljet, et midagi kusagil läheb paremini kui tegelikult läheb, kuid ma ei ole arvanud ka, et mu kliendid peaks teadma, et tänasel päeval ei ole see minu töö mitte veel töö mõõdus, vaid ikka alles justkui hobi — seda seetõttu, et tasu ma selle eest iseendale küll hetkel veel ei saa, kõik teenitu läheb ikka ettevõttesse, et seda pinnal hoida ja iseenda teadmisi rakendada, et mitte neid kaotada ja unustada, vaid ikka järjest vilunum olla.

See, millal ma ükskord ka ise hakkan kasu saama — olen ikka realistlik, see tuleb aastatega, seni ongi raskem, kuid kurvastab lihtsalt asjaolu, et lihtinimene (nagu ma ju tegelikult ka ise), kuid see tuttavast lihtinimene, kes töötab palgatöölisena, tema ei suudagi näha ettevõtja elu ja ammugi seda mõista.

Kõige hämmastavamaks läks aga olukord siis, kui tuttav ütles järsku, et tead, võta mind enda juurde tööle, teed mulle selgeks asjad, õpetad ja ma hakkan su juures töötama.

Huvitav, mida ma siis ise tegema peaks hakkama? Õpetan päeva või paariga ise omandatu teisele selgeks ja hakkan aga peale maksma oma firmas inimesele, kel ei ole erialast haridust ja tagatipuks maksma talle veel palka, mida ma isegi ei saa… 

Tegelikult on minu jutu mõte see, et see niivõrd lummav näilisus ei ole tihtipeale mitte roosiaed, vaid see on enne, kui sellest on saanud hiilgav roosiaed, olnud ikka tiheda võsaga kaetud metsik tikripõõsaste rägastik. Kas inimesed saades teada, mis on tegelikkus, üldse suudaks ja tahaks ning oleks võimelised ise nullist jõudma roosiaiani?

Ma tahan, et inimesed püüaks lihtsalt seda mõista ja hinnata tulemuseni jõudmise teekonda, mitte ainult näilisust kadestada.