Õnnetu ema: pagulasskandaali pärast vaadatakse ka mu mustanahalise lapse peale viltu

 (590)
Õnnetu ema: pagulasskandaali pärast vaadatakse ka mu mustanahalise lapse peale viltu
Pilt on illustreerivMorgueFile

Kujutage ette, mis tunne võib olla kuueaastasel lapsel, kui lasteaias teised lapsed uurivad — miks sa mustanahaline oled? Kas sinu issi tuli ka paadiga Euroopasse?

Minu tütre Cathy´ga kahjuks nii on. Lapsed ju ei mõista veel täpselt, mille üle praegu nii palju kära on. Iga päev võib uudistes näha pealkirju, et pagulased on oht meie suveräänsusele; meil pole neid inimesi vaja… Minu laps ei ole pagulase laps. Elasin aastaid Prantsusmaal ja minu tütre isa on mustanahaline prantslane. Me ei ela enam koos, tema on oma kodumaal, aga saame hästi läbi. Ta toetab last rahaliselt ning käib vähemalt kaks korda aastas teda siin vaatamas. Alles aprillis käisime ka ise Cathy`ga Pariisis. Tütrele meeldis seal väga. Ta on küll noor, aga Eiffeli torni ikka piltidel ja telekas näinud.

Prantsuse tarkvaraarendaja = pagulane?

Minu jaoks pole kunagi olnud probleemiks, et tütar pole nii-öelda tüüpiline eestlane, kel sinised silmad ja blondid juuksed. Ta on omamoodi ja minu jaoks kõige armsam üldse. Nahavärv pole kunagi probleem ka mu vanemate ja tuttavate jaoks. Meie pere pole ju ainuke. Probleem on kerkinud alles nüüd, kui kogu aeg vadratakse pagulaste teemal. Ma ei osanud alguses arvatagi, et see kuidagi minu elu mõjutab. Mu laps pole ju pagulase laps, tema isa elab üldse Prantsusmaal ja töötab tarkvaraarendajana. Kui ta ka peaks Eestisse kolima, oleks ta just täiendus meie riigile ja IT-alal on alati inimesi vaja. Kunagi isegi korra käis see mõte peast läbi, aga siis läksid meie eluteed lahku ja ta otsustas ikkagi Prantsusmaale jääda.

Seotud lood:

Pagulasteema on meie looga võrreldes kui öö ja päev. Aga siis hakkasin tähele panema, et inimesed on isegi minu lapse suhtes kuidagi võõrastavamad. Isegi bussis vaatavad keskealised ja vanemad inimesed viltu. Korra kuulsin, kuidas üks vanem proua sosistas teisele: issand, kas Eestis enam üldse mehi pole, selline laps… Mul on tunne, et ka poes vaadatakse kuidagi viltu. Täiesti arusaamatu, ma poleks eales arvanud, et eestlased nii õelad on. Ühtäkki on ärgatud ja kõik teistsugune on nii võõrastav. Juba mainisin seda lasteaias toimuvat. Lapsed on väga vastuvõtlikud kõigele, mida kõrvalt kuuldakse. Olen kindel, et paljudes kodudes on isegi õhtusöögilaua taga sel teemal arutelud, et kas olla pagulaste poolt või vastu. Lasteaiaõpetaja istus teiste lastega maha ja üritas selgitada, et Cathy pole pagulane, vaid eestlane, nagu nemad kõik. Jutuna kõlab see kõik hästi, aga siis ikka vaatad telekat ja kuulad vanemate inimeste juttu ning kõik läheb vanaviisi edasi.

Purjus nolgid tütrele: „Pagulane, pagulane!“

Kõige hullem on see, et ma ei oska praegust olukorda ka tütrele selgitada. Cathy saab aru, et midagi on valesti, aga kuidas end tema rolli panna. Ta on kuueaastane ja mõiste „pagulane“ ei ütle talle midagi. Lapsele tundub see midagi paha — pahad inimesed, keda Eestisse ei taheta. Kas temagi on paha inimene? Räägin talle, et pagulane on hoopis midagi muud, aga kui ikka näiteks kord tänaval mingid purjus nolgid karjusid talle järele „pagulane, pagulane“, mis ta siis arvama pidi?

Olukord tundub täiesti utoopiline, aga nii ta kahjuks on. Ega meil polegi vist muud teha, kui nii-öelda turvavööd kinnitada ja oodata, et kogu see teema viimaks kiirust maha võtaks ja vaibuks.