Õnnetu naine: ma poleks iial uskunud, et mu mees mind petab...

 (204)
Õnnetu naine: ma poleks iial uskunud, et mu mees mind petab...
Pilt on illustreerivUnsplash/Eddy Lackmann

Jah, ma tean, paljud mehed petavad. Ometi olin ma sada protsenti kindel, et minu mees ei tee seda kunagi... Ma eksisin.

Olen 34-aastane naine. Oleme elukaaslasega koos elanud juba üle 15 aasta, meil on kümneaastane tütar ja oleme elanud ilusat rahulikku elu.

Mu mees on selline vaikne tüüp. Ta pole kunagi eriti väljas käia tahtnud ja eelistanud alati aega veeta ainult minu seltskonnas. Mitmel mu sõbrannal on nende mehed neid petnud, aga mina ütlesin alati enesekindlalt, et minuga seda ei juhtu, sest mu mees vaevalt üldse suhtleb kellegagi.

Umbes pool aastat tagasi sai mees tööl ametikõrgendust ja tema päevad läksid pikemaks. Ta hakkas ka komandeeringutes käima, mida ta varem kunagi ei teinud. Mul oli tema pärast hea meel ja tükk aega ei kahtlustanud ma midagi.

Aga nüüd tean, et koos uue ametikohaga tuli tema ellu ka uus naine — üks kolleeg, keda ka mina tegelikult teadsin juba ülikooli ajast. See naine töötas ennegi mu mehega samas asutuses, aga pärast mehe ametikõrgendust hakkasid nad palju tihemini kokku puutuma.

Mees jäi vahele kõige labasemal moel. Kui ta oli eelmisel nädalal ühel hommikul just komandeeringust koju jõudnud, siis läks ta kohe duši alla, jättes oma telefoni laua peale. Juhtumisi istusin just selle laua taga ja juhtumisi hüppas tema telefoni ekraanile uus sõnum — ilmselt naine ei osanud aimata, et mees on kodus, sest ta oleks pidanud tegelikult otse tööle minema. Ma ei tuhni oma mehe telefonis kunagi, aga kui ikka mingi asi otse "näkku hüppab", siis loomulikult vaatan. Sõnum oli umbes selline: “Musi, millal jõuad? Teeme täna pika lõuna mu juures?:)”

Seotud lood:

Mu esimene reaktsioon oli loomulikult šokk. Kaua ma seal laua ääres klaasistunud silmadega muidugi ei istunud, sest mees tuli vannitoast välja ja nägi mu ühest pilgust, et midagi on väga valesti…

Pärast mõningast tagasiajamist tunnistas mees kõik üles ja ütles, et see juhtus nende esimesel komandeeringul koos (sellel komandeeringul, kust ta just tuli, käis ta üksi). Et nad on nii sarnased inimesed ja olid mõlemad õnnetud ja “üks asi viis teiseni”.

Ma ei teadnudki, et mu mees üldse õnnetu on — meil oli ju kõik hästi, võib-olla veidi rutiinne, aga arvasin, et see sobib meile mõlemale. Nüüd oleme mõlemad õnnetud ega tea, mida edasi teha. Mees lubas oma kõrvalsuhte lõpetada. Aga… Kas ongi mõtet meil üldse enam üritada, kui ta oli minuga nagunii õnnetu? Äkki see teine ongi tema jaoks õigem naine…

Ega ma mingit nõu küsida ei oskagi. Lihtsalt tahtsin selle endast välja kirjutada. Ma ei tea veel, mis meist saab. Eks aeg näitab…