Pahane meeslugeja: miks alati mees mölakaks tembeldatakse? Iga rusikalöögi taga on pikem lugu

 (140)
Kisma-1-12
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Delfi Naistekale saatis lugejakirja Mart, keda ärritab, et Tiit Ojasoo hoobilt süüdi mõistetakse ega nähta laiemat pilti. Ta räägib enda kogemusest, kus naine väidetavalt teda provotseeris, mistõttu ta ka rusikad käiku lasi.

Kurjategija, vastik inimene, naisepeksja. Kõik need sildid pannakse mehele külge, kui ta kas või korra naise vastu kätt tõstab. Vastupidiseid juhtumid meediasse ei jõua ning vaimsest vägivallast ei räägi keegi. Tean seda ise väga hästi, sest suurest armastusest pimestatuna olin suhtes, kus naine oligi domineeriv ja ülbe fuuria. Mina pidin raha teenima ja olema hea perepea, aga tema vaid kulutas raha ja tahtis kogu aeg otsustada, mis mina teen.

Ma ei salli vägivalda!

Ma olen kasvanud ise üles perekonnas, kus isa lõi ema. Ma mäletan neid hetki lapsepõlvest väga hästi. Teen kohe selgeks, et ma ei talugi vägivalda, aga me kõik libastume. Kui elukaaslane taas näägutas, kuidas ma teen ikka kõike valesti ja tema tahaks ikka suuremat korterit. Jah, ma lõin teda. Lõin ühel järgmisel õhtul veel. Kokku täpselt kaks korda ja ma palusin ka vabandust! Lihtsalt mu närvid jooksid kokku, ma ei suutnud enam.

Aga hullem oli ees. Elame väikeses kohas ja loomulikult tormas ta kohe sõbrannadele kurtma, kui raske elu tal on. Varsti teadsid kõik, et mina olen maailma kõige vägivaldsem mölakas ja teda pidevalt peksan. Kordan: kaks korda! Ja ma vabandasin. Nüüd polnud enam midagi teha. Kuna kõik teadsid ja naine kõndis ka minema kui suur ohver, olin mina täiesti üksi. Mu sõbrad ei tahtnud minuga enam suhelda ja mul oli praktiliselt otsaees silt, et näe, vägivallatseja. Kohalikus poes ei tahtnud isegi müüjad mu terele vastata või mind teenindada, sest olen ju mölakas.

Seotud lood:

Naisi peetakse automaatselt ohvriteks

Praegu on sellest möödas umbes aasta ja asjad rahunenud, aga ikkagi kaotasin suurema osa oma tutvusringkonnast. Naised oskavad väga hästi end ohvriks mängida. Kui korra mainivad, et mees lõi, siis peetakse neid ingliteks, keda tuleb aidata. Miks mees lõi? Kes keda provotseeris? Need on küsimused, mida praktiliselt kunagi ei küsita. See ka põhjus, miks mind ärritab praegune Tiit Ojasoo juhtum. Me keegi ei tea, mis konflikt täpselt oli, aga kõikjal on suured pealkirjad, mis ta maha teevad. Tulevikus ei meenuta keegi tema nime kuuldes häid NO99 tükke, vaid ohatakse ikka: jaa, see tüüp, kes naisnäitlejale kallale läks. Kui pole kõik taust teada ja ka kriminaalmenetlus lõpetati, miks vahtu üles korjata?

Mul on kahju omasugustest meestest, kes lihtsalt maha tehakse, kuna korra või paar läks valesti. Seesama eksnaine tuli mulle paar nädalat tagasi Tallinnas tänaval vastu. Nägin juba kaugelt tema pilgus ülbust ja üleolevust. Ta naudin seda, et sai minu elu hävitada ja mu maine täiesti rikkuda. Ma küsiks, kes on sellises olukorras ohver?