Sain just 17-aastaseks. Olen lõbus ja seltskondlik neiu, nii et mul on palju sõpru. Minu vanemad on lahutatud ja ema on üksik neljakümnendates eluaastates naine, kellel on küll paar sõbrannat, kes meil aeg-ajalt külas käivad, aga ise ta eriti kusagil ei käi. Kuna meil on suur maja ja siin on igasugust tehnikat ja mänge palju, siis käivad minu sõbrad mul väga tihti külas. Just viimasel ajal olen hakanud tähele panema, et ema tahab liiga palju nendega suhelda. Ma ei taha üldse pahasti öelda, saan emaga tegelikult hästi läbi, aga minu meelest võiks ta natuke rohkem omaette olla. No on tore, et ta meile kooki küpsetab, aga kui ta jääb liiga pikalt juttu rääkima, siis ma hakkan tema pärast natuke piinlikkust tundma, sest ta pole ikka päris samal levelil kui meie, pealegi kipub ta mu sõprade käest liiga isiklikke küsimusi küsima, umbes et kuidas siis ikka armueluga lood on… Lisaks käitub ta teinekord natuke imelikult, kannab oma liibuvaid joogariideid jne. Ma pean veel ütlema, et mu ema on kohutav solvuja. Ma olen mitu korda üritanud hakata temaga seda teemat arutama, aga enne, kui me üldse päris asja tuumani jõuame, solvub ta ja süüdistab mind, et ma ei hooli temast. Kuidas saaksin emale märku anda, et ta meile natuke rohkem omaette olekut võimaldaks, samas sellega tema tundeid riivamata? 

Kirjutage palun Naistekale, kui keegi oskab selles natuke delikaatses olukorras neiule head nõu anda.