Rist ja viletsus: lärmakad naabrineiud ajavad lihtsalt hulluks!
Elame Mustamäel ühes tavalises majas. Tükk aega elas vahetult meie kõrval üks vanaproua. Eelmisel aastal ta aga suri ja korter läks tema lapselapsele. Vanust ei tea, aga ilmselt 20ndate alguses olev plika.
Muusika põhjas ja keegi taob vastu seina
Me elame mehega kahekesi ja meie kahetoalise korteri magamistuba on täpselt tolle korteri elutoa vastas. Too tüdruk oli seal vaevalt nädal elanud (kolis sisse kevadel), kui tuli esimene lärmakas pidu. Kell kolm öösel taoti millegagi vastu seina, muusika oli põhjas ja me ei saanud üldse magada.
Esimene kord elasime üle, järgmise peo puhul (samal nädalal) kutsusime juba politsei. Patrull midagi seletas neiule ja ta sõpradele, peagi läks pidu edasi.
Ja nii see tsükkel algas. Peagi kolis selle tüdruku juurde üks ta sõbranna ja pidusid hakkas veelgi tihedamalt olema. Isegi keset päeva suutsid nad lärmi tekitada, näiteks mingit klubimuusikat kuulata.
Politsei peab ilmselt meid napakateks
Nüüd on see tsükkel ja meie piinamine kestnud juba ligi pool aastat. Lihtne öelda, et tehke politseile avaldus. Oleme teinud, korduvalt oleme politsei ka kohale kutsunud, kuid mulle tundub, et pigem peab politsei juba meid napakateks. Tihtipeale tuleb politsei alles tunni või paariga ja selleks ajaks on need noored juba linnapeale edasi pidutsema läinud. Ja siis peame meie vabandame, et politseinikke tihedal reede või laupäeva ööl segame. Korterite paigutus on ka selline, et segab see korter vaid meid (elame esimesel korrusel, neil on nurgakorter), seega ei saa teiste naabrite peale loota, et nemadki viitsiks võidelda.
Kord nähvas see naabriplika mulle, et lõpetagu parem me oma kaebused ära või muidu hakkavad nad sõbrannaga vastupidi ka meie pihta kaebusi tegema. Mille alusel, ta ei seletanud.
Närvid on läbi
Minu ja mu mehe närvid on see olukord täiesti ära söönud. Nädala sees on rahulik, kuid nädalavahetusi kardame. Oleme hakanud nädalavahetustel rohkem linnast ära sõitma. Minu ema just imestas, et miks nii tihti tema juurde Põltsamaale sõidame, see ju nii kaugel. Aga seal on rahu ja vaikus. Kodus oleme nädalavahetusel kogu aeg valmis selleks, et algab põrgulärm ja tunneme justkui oleksime diskoteeki sattunud.
Meil on tegu ka oma korteriga, oleks üürikorter, koliks muidugi ära. Aga olles kakskümmend aastat seal elanud, ei kujuta hästi ette, et mingite plikatirtsude pärast põgeneks.
Ei oska enam midagi teha
Masendav olukord. Kirjutan ka seda lugu pühapäevasel päeval, kui olen halvasti maganud. Üle tüki aja veetsime terve nädalavahetuse kodus ja kõrvalkorteris oli öösel jälle mingi pidu. Pea kumiseb ja tahaks midagi teha. Aga jõud on otsas, ei oskagi enam midagi ette võtta peale kirumise.
