Tööd pole, lootus kadunud ja koristada ka ei viitsi
Kogu korter on räämas ja see lausa kisendab, et lootus ja rõõm on siit elamisest jalga lasknud.
Kogu selle segaduse keskel vedelevad teleka ees diivanil Rainer ja Kertu. Vaatamata pärastlõunasele ajale on neil mõlemal ikka veel seljas vaid T-särk ja jalas aluspüksid. Mõlemad on süvenenud mingisse tobedasse tõsieluseriaali. Vaid pool aastat tagasi poleks nad sellisele seriaalile kulutanud minutitki.
Vaid pool aastat tagasi olid nad kooselavad rõõmsad noored, kes käisid tööl ja tegid tulevikuplaane. Salamisi olid nad mõelnud ka lapse saamisele. Praegu aga on see lausa kergendus, et nad seda liiga vara ette ei võtnud. Ei saa ju enam endagagi hakkama.
Kohe, kui Rainer ja Kertu töö kaotasid, nad lootusel veel minna ei lasknud. Ei saa ju olla, et lihtsalt ei leia uut tööd ja kõik. Ei saa ju olla, et mitte keegi ei vaja sind. Raha ei ole ju maailmast otsa saanud! Nad võtsid seda elumuutust põneva väljakutsena ja veetsid õhtud kõikvõimalikest kohtadest töökuulutusi otsides ja kandideerides. Loomulikult helistati läbi ka kõik tuttavad ja vähemtuttavad inimesed. Rahapuudus õnneks veel ei kummitanud ja huvitavaid töökuulutusi leidus päris palju.
Nii sebisid nad usinasti mitmeid kuid. Rainer sai vahepeal sõbra kaudu väikseid tööotsi, muidugi ümbrikupalgaga. Tegelikult on Rainer alati selliste asjade vastu olnud, aga praegu pigistas ta silma kinni. Mees hakkas kahtlustama, et asjad võivad jamaks minna ja parem teha veidi mustalt tööd, kui üldse mitte midagi teha.
Nagu öeldud, otsisid noored uut tööd algul entusiastlikult. Kandideerimisi ja helistamisi ei jõudnud enam kokku lugedagi. Hoolimata äraütlemistest nad ei väsinud, pingutasid ikka edasi. Paljud tööpakkujad ei andnud isegi äraütlemisest märku. Kui esiagu Rainer ja Kertu valisid kohti, kuhu nad sooviksid tööle minna, siis mitme kuu möödudes nende latt langes. Pangaarve vähenes ja kibe tõde oli see, et uut tööd oleks vaja üsna kiiresti. Ükskõik millist.
Ühel päeval avastas Kertu oma kortermaja trepikojast kuulutuse, et vajatakse trepikodade koristajat. Ta tegi kiire arvutuse, mis näitas, et selle töö eest oleks tasu umbes 3000 krooni kuus. Naine haaras telefoni ja juba minut hiljem vajus ta pettunult trepiastmele istuma. Ta jäi hiljaks, koristaja oli juba leitud, kuigi oli üsna kindel, et kuulutus oli üles pandud samal päeval. Pakutav tasu oli küll väike, aga sellest oleks olnud siiski palju abi. Ka kodus istumine hakkas tahes-tahtmata muutuma masendavaks.
Mida nad ka ei teinud ja kuidas nad ka ei pingutanud, tundus ikka ja jälle, et terve maailm on nende vastu. Rainerile ei pakutud enam musti tööotsigi. Järsult vähenes ka kõikvõimalike töökuulutuste arv. Kui Rainer ühel hommikul arvuti sisse lülitas ja hakkas rutiinse tegevusena töökuulutusi vaatama, leidis ta, et nende kodulinnas oli vakantseid kohti vaid viis. Tuttavad, kelle kaudu võiks mingitki tööd leida, ei võtnud tema kõnesid enam vastu.
Nüüd juba paar nädalat ei jaksa Rainer ja Kertu enam pingutada. Nad ei viitsi oma elamistki koristada. Istuvad mõlemad televiisori ees ja magavad iga päev lõunani. Paljud mõistavad nende tegevusetust hukka, aga needsamad hukkamõistjad ei oska anda ka soovitusi, mida siis tegema peaks.
Poole kuu pärast peavad Rainer ja Kertu ära maksma korteriüüri ja muud maksud. Seda polegi tegelikult palju, sest neil ei ole kallist liisinguautot ega üüratut kodulaenu. Aga raha on siiski otsas. Õnneks süüa saab veel osta krediitkaardiga. Mis neist edasi saab, ei tea mitte keegi.
