“Mu ema on alati olnud kergelt kontrollifriik. Teismelisena ei suutnud ma ära oodata, et saaksin välja kolida, et keegi enam mu asjades ei soriks ja pidevalt ei näägutaks. See selleks, elan nüüd juba aastaid eraldi, olen talle selle pideva nuhkimise andeks andnud.

Mu ema on olnud üksik juba 15 aastat, peale seda, kui nad mu isaga lahutasid ei ole ta leidnud endale uut elukaaslast ja tema sõnul ta ei taha ka. Sõbrannasid on tal mõni üksik, vahel saavad kokku. Aga ta on hakanud järjest rohkem minul ja mu elukaaslasele pinda käima. Me elame Tallinna erinevates otstes, aga tema jaoks ei ole probleemi kasvõi iga päev meile külla sõita. Ta ilmub suvalisel ajal ukse taha, käed täis mõttetuid mänguasju laste jaoks, mis juba nagunii meie kodu üle ujutavad.

Ma olen proovinud olla väga salliv. Ma saan aru, et ta on üksik ja tal on igav ning meie koos lastelastega toome tema ellu vaheldust. Kuid ma olen talle rääkinud, et me tahame perega ka omaette aega veeta ja kui ta külla tuleb, siis ta võiks tulla tühjade kätega, sest ma ei salli, et meie kodu on juba ammu mõttetu nänniga üle ujutatud.

Aga ükski lause ei mõju talle. Kui ta varem külastas meid paar korda nädalas, siis nüüd on ta peaaegu iga päev meie ukse taga. Lapsed ei ole ka enam nii rõõmsad, sest päris iga päev ei jaksa ka energilise vanaemaga aega veeta.

Mul ei ole südant talle kurjemalt öelda, et ta võiks leida endale mõne hobi või uusi sõbrannasid, sest ma näen, et ta naudib meiega koos olemist. Aga see võikski piirduda paari korraga nädalas."

Palun andke nõu — kuidas öelda emale viisakalt, et normaalne aeg meiega koos veetmiseks oleks paar korda nädalas, mitte iga päev?