Ühe naise lugu: Olen otsustanud sünnitada siia riiki lapse. Minu igakuine sissetulek on 450 eurot

 (232)
Ühe naise lugu: Olen otsustanud sünnitada siia riiki lapse. Minu igakuine sissetulek on 450 eurot
Foto on illustreerivUnsplash.com

Täna avaldame ühe lugeja mõtlemapaneva loo. Sellise, millega suudab nii mõnigi lugeja suhestuda. Sellise, mis viskab õhku peamise küsimuse: mis Eestis toimub?

Olen otsustanud sünnitada siia riiki lapse. Minu igakuine sissetulek on 450 eurot. Ja see ei muutu ka siis, kui laps on sündinud, vähemalt mõneks ajaks. Selline otsus võib tunduda utoopilisena ning on võimalik vaid tänu abikaasale, kes teenib meesterahvana rohkem. Kui me oleksime mõlemad sellise palgaga, jääksimegi vist kahekesi.

Olen alati olnud maalaps — seal kasvanud, mänginud ja õppinud. Tõsi, proovisin teismeeas ka linnaelu, kuid igatsesin tollal pisarsilmi sinna tagasi. Seega langetasin nii kuue aasta eest otsuse, et ma ei taha maalt enam lahkuda. Kuigi linnas on palganumbrid ilusamad, olen seal õnnetu. Minu koht pole linnas,

Meediast kostub ikka aeg-ajalt seda, kuidas üks või teine tegelane tahab tuua maale elu ja sinna ka noori peresid meelitada. Maal elades aga kuulen, kuidas üks pood läheb jälle kinni, kuidas Päästeameti saatus ripub juuksekarva otsas ja pangad on enda „lahkumisavalduse“ juba ammu sisse andnud. Ma tahaksin küsida isiklikult selle maaelu edendava inimese käest (kes iganes ta ka poleks) — mis toimub? Päriselt, mis siin tegelikult toimub?

Seotud lood:

Enne valmisi on alati üks ja sama jant: käisime seal ja seal maakonnas ja uurisime „vähemuse“ käest, millised on nende soovid, millest tunnevad puudust, kuidas olukorda parandada. Kui valimised on aga läbi, on kõik tähtsad ninad kadunud ja uksed lähevad veel suurema hooga kõikjal kinni. Samas, keegi ei saa selle eest ka isiklikult vastutust võtta. See on igati loogiline, aga kurb.

Jaa, ma võiksin ju sõita hommikuti esimese rongiga linna, seal tööd teha ja seejärel koju naasta. Kuid siis peaksin arvestama neli tundi päevas sõitmisele. Kuigi palka saaksin ju rohkem! Mul tuleb sellele mõeldes nutt kurku. Maaõhk, sealsed inimesed, rahu ja soojus … Seda ei trumpa ka kahekordne pank üle.

Kokkuvõttes on ikka nii, et kui sa oled õnnelik seal, kus elad, ei mängi palganumbrit mingit rolli. Eriti kui sind ümbritsevad õiged inimesed. Kahjuks ei tundu noortele enda tuleviku sidumine maaga eriti helge. Ja usutavasti jätan minagi siiaa kasvama vaid ühe tegelase. See ei tähenda, et ma loodaks riigi peale, ma lihtsalt palun vaadata suuremat pilti. Ma ei ole laisk ja võiksin teha tööd. Kuid tahan teha seda kohas, mida armastan. Seega ongi too 450 eurot minu valik.

Ehitage siis juba kogu Eestist üks suur linn. Sest olgem ausad — teie, kes te pargite enda tagumiku maksumaksja raha eest ostetud mugavasse autosse ja mõnulete enda uhkes elamus –, teil on ju savi, eks? Tegelikult on ju.