Meie elame mehega ühetoalises korteris ja oleme üritanud järgida kõiki nõuandeid, ehk siis kodust väljas oleme käinud minimaalselt ja toitu oleme ka ainult koju tellinud. Oleme koos olnud üle 6 aasta ja ütlen ausalt, see on meie suhte kõige suurem proovikivi. Midagi sellist pole me pidanud veel üle elama. Ma olen siiralt tänulik, et meie mõlema töökohad on veel alles ja et me saame mõlemad kodus tööd teha ning üritada hoida enda tervist nii palju kui vähegi võimalik.

Aga ma olen omadega ummikus. Meie tööd on niivõrd erinevad ja minu töökvaliteet kannatab väga. Ma olen harjunud töötama täielikus vaikuses, mees aga peab terve päev läbi tegema kõnesid, lahendama igasuguseid jamasid. Läheks ta siis vannituppa rääkima, aga ei! Ta räägib kõva häälega, marsib mööda meie ühetoalist korterit ringi ja ajab mind hulluks. Mina istun keset voodit, hoian kõrvu kinni ja proovin kuidagi oma tööd teha. Ega eriti ei õnnestu.

Ma olen proovinud seda mehega arutada, suunata teda vannituppa oma kõnesid tegema minema, aga ei. Tema ütleb, et tema nii ei saa ja elagu ma üle. Nii ignorantset suhtumist ei ole ma varem tema poolt näinud. Ei tasu mainidagi, et oleme need kaks nädalat ainult tülitsenud, ehkki varem olid meil tülid paar korda aastas. Poleks uskunud, et kaks nädalat ninapidi koos olemine niimoodi mõjub. Varem ei ole ühetoaline korter meile kummalegi probleemiks olnud, olemegi tahtnud panustada rohkem reisimisele ja muudele kulutustele. Nüüd mõtlen, et äkki oleks pidanud teistmoodi tegema. Kui see tülitsemine veel jätkub, siis ma enam ei suuda ja peame vist lahku minema.

Ükski sõbranna ka mu murest aru ei saa, kõigil ongi suured korterid või majad ja piisavalt ruumi üksinda olemiseks ning oma asjade tegemiseks. Kuid ma tean, et kindlasti on veel paarikesi, kes on nüüd viimasel ajal väga palju aega kitsastes oludes aega veetnud.

Palun jagage soovitusi, kuidas toimida, et suhe ei läheks katki lihtsalt sellepärast, et peab veel teadmata aja ninapidi koos olema kitsal alal.