Mõned sõbrad ütlevad temast lahti, mõnest töökohast jääb ilma. Kõike lihtsalt seetõttu, et ta kuulub selle 10% hulka maailma inimestest, kes tunneb saatuslikku tõmmet just omasooliste suhtes.

Ajalugugi on näidanud, et ühiskonnas on raske olla erinev. 1232. aastal algas inkvisitsioon, mille tõttu hukati 150 000 teiseusulist inimest. 19.- 20. sajandil tegutses Klu Klux Klan, kes hävitasid ja kiusasid taga mustanahalisi, kuna nad polnud Klani liikmete meelest inimesed. 1940. aastatel leidsid aset ulatuslikud küüditamised, kui massiliselt tapeti ja küüditati minema juute ja niimoodi hävitati koguni terveid rahvusi.

Ühiskond on kirjum kui koerliblikas, kuna meie ümber liigub ringi väga palju erinevaid inimesi. Üks viis, kuidas inimesi liigitatakse, on näiteks mainstream inimesed ja subkultuurid. Kui tekib küsimus, kes on kes, siis hetkel oleks lihtsam selgitada teile, et mis on subkultuur. Nende esindajad riietuvad teistmoodi või kuulavad kitsama ringkonna muusikat. Subkultuurid on punkarid, emod, gootid, skinnid ja paljud teised. Enamikku neist stiilivooludest suhtutakse negatiivse hoiakuga. Tõesti — mõned käremeelsemad liikumised väärivad tõesti pahameelt, aga neid ei saa nimetada subkultuurideks, vaid vandaalideks ja löömameesteks; ossid, kes riietuvad teistmoodi ja kuulavad rasket muusikat.

Üle maailma on inimesi, kes konkreetselt vihkavad neid, kes julgevad riietuda teistmoodi ja/või kuulavad erinevat stiili muusikat. Nende pilkamiseks tehakse mõnitavaid laule, luuletusi, neid pekstakse, alandatakse ja palju muud. Ma ei tea, kas Eestis on olukord juba nii hull, aga ma arvan, et liigume sinna poole. Võin tuua näite, kuidas mu tuttav emo seoti puu külge kinni ja teda loobiti poriga. Ta jäeti sinna niimoodi tundideks, kuni üks lahke tädi ta lahti sidus ja koju aitas. Miks ometi?? Kas see ei pane teid mõtlema? Tal polnud mitte midagi viga, aga need inimesed tegid talle asjata liiga. Inimloom on vahel kõige koledam loom. Mahatma Gandhi sõnad on: „Ma tahan vabadust, et oma isikupära täielikult väljendada“. Meil kõigil peaks olema see võimalus ja me peaksime seda ka teistele võimaldama.

„Mitte ükski inimene pole nii rikas, et oma minevikku tagasi osta,“ on öelnud Oscar Wilde. Mitte ükski inimene pole nii rikas, et olla kellestki teisest parem või lubada endale moraalselt rohkem, kui seda on lubatud teistele. Sokrateselt on pärit tsitaat: „Ma ütlen sulle, et voorust ei saa raha eest, aga vooruse eest saab raha ja ka teisi häid inimomadusi.“ Ja samuti ei osta rahaga õnne, armastust ja haritust. Milleks lasta mateerial hinnata inimesi? Mulle kohutavalt meelib Indigolaste laul „200 aasta pärast“, kus öeldakse, et „Kahesaja aasta pärast pole sellel üldse vahet, mis on minu pangakontol, aga praegu küll“. Ja nii ju ka on. Aga miks?

Inimesed on stereotüüpides kinni

Nagu keemias, kui segada kokku ained, mis omavahel sobivad, tekib midagi uut ja head. Kuna ma räägin ühiskonna erinevusest ja üles tõusis ka armastuse teema, siis te vist juba aimate millest jutt tuleb — homoseksualismist. Sellise üleüldise statistika kohaselt on 10% maailma inimestest homoseksuaalsed ehk omasooiharad. See tähendaks, et iga kümnes meist tunneb tõmmet samasooliste suhtes. Arvestatav hulk inimesi tuleb ju kokku. Paljud geid ja lesbid on tavalised inimesed. Töötavad ja elavad meie endi keskel. Sa ei saa ju tegelikult aru, kui keegi selline peaks sulle tänaval vastu kõndima. Neile pole see näkku kirjutatud. Ma arvan, et see, mis teeb homod paljude meelest kellekski koledaks, on need kohutavad stereotüübid filmidest ja mujalt. Tegelikult ei kanna kõik mehed kitsaid pükse ja võrkpluusi.

Kuna ma olen päris palju oma tegevusala kaudu kokku puutunud just homodega, siis ega nende puhul ausalt pole aru saada, et orientatsioon on teistsugune kui mul või teil. Kui ma ei teaks, siis oleksin siiani loll. Neil ei käi oma kiindumuse näitamine nii nagu heterodel. Nad ei tule baaris sind käperdama. Nende olukorratunnetus on teine ja juhused, kus homoseksuaal läheneb heterole teatud ettepanekuga, on harvad.

Üks asi, mida ma ei saa veel mainimata jätta on see, et omasooliste abielud on keelatud. Miks? Mina arvan, et igaüks peaks saama abielluda sellega, keda ta armastab. Ja pealegi, kui mujal maailmas on legaalsed eriti haiglased abielud, näiteks abiellutakse puude, koerte ja kitsedega, ning lapsi sunnitakse abielluma vanade inimestega, siis miks ei tohiks ühte heita mees mehega või naine naisega ning pealegi oleks ju nende kooselu palju puhtam ja inimväärsem.

Selliseid erinevusi ühiskonnas on rohkem ja ma võiksid siia rääkima jäädagi, kuna on veel ka näiteks usk, rassism, seksism ja muudki. Puudutasin rohkem just neid kolme aspekti, kuna need on puudutanud mind. Ma liigun ringi subkultuuride seltskonnas, mul on tuttavad homoseksuaalid ja ma pole just kõige jõukamast perest. Juba pisikesest peale, olen pidanud taluma mõnitusi ja sõimu, kuna ma olen olnud erinev nii oma olemuselt kui tegudelt. Usu ja selle vabaduse küsimus  on mind end alati küllaltki külmaks jätnud, kuna olen pisut ateistlike kalduvustega. Samas, kui seal kusagil on mingi üleloomulik juht, siis meenub mulle alati Einsteini lause: „ Jumala ees oleme me kõik võrdselt targad ja võrdselt rumalad“.  Ükskõik siis, kes keda usub. Meil on õigus olla erinev.

Teades, et milline on maailm meie ümber, siis on ju siililegi selge, et mingisugused muutused võiks ja peaks toimuma. Mis moodi aga muuta ühiskonda sallivamaks? Kahju on, et kõik ei ütle Jevgeni Jevutšenko kombel: „Olen rassist, tunnistan vaid ühte rassi — kõikide rasside rassi.“. Aga kui me oleksime ühekülgsed, siis oleks asi jälle liiga lihtne ja siin ilmas pole lihtne miski. Samas, kuna me peaksime aksepteerima kõiki erinevusi, siis äkki peaksime me leppima ka nendega, kellele meedib vihata emosid ja peksta homosid. See jällegi ei lähe. Marthin Luther King Jr. oli unistus. Unistus võrdsest maailmast, võrdsetest inimestest. Minul on see ka. Kui kõik pole samades toonides ja on särav ning mitmekülgne, on silmal ilus vaadata ja mõistus püsib erk.

„Sa pead olema see muutus, mida sa tahad maailmas näha,“ on öelnud Mahatma Gandhi. Ja alustamegi iseendast. Kuna arusaadav on see, et meie, olles ühiskondlikus mõttes veel väikesed inimesed, ei saa midagi suurt korda teha, aga me võime muuta endid ja mõjutada oma tegudega asju väheke paremuse poole. Kasvame ise ümber ja austame erinevusi. Kasvatame oma lapsi tolerantuses, manitseme oma sõpru ja sugulasi olema sallivad. Alustame iseendast.