"Vabandust, lastetud naised, aga teid ja teie juttu ei ole võimalik tõsiselt võtta!

 (488)
"Vabandust, lastetud naised, aga teid ja teie juttu ei ole võimalik tõsiselt võtta!
Allikas: Pixabay

Mida päev edasi, seda rohkem veendun selles, et lastetute inimestega ei ole mul millestki rääkida. Ütlen ausalt, tööandjana eelistan ma iga kell lapsevanemaid ning jätta noored lastetud tatikad ja üksikud lastetud keskealised ukse taha.

Mul on selleks mitu põhjust. Esiteks olen ma ise lapsevanem. Kahe lapse emana tean, näen ja mõistan ma elu ikka hoopis teistsuguselt kui 19aastane klubitibi või 45aastane kuldses keskeas proua. Nad mõlemad on suutelised mõtlema ainult ühele — iseendale. Üks on maailma targem seetõttu, et on äsja keskkoolist välja saanud ja teismeeast pole veel välja saanud. Teine peab end maailmanabaks hoopis seetõttu, et pole kunagi pidanud kellegi teise eest vastutama ja näebki ainult oma varbaid. Ühed lollid tegelikult mõlemad.

Ma ei saa võtta tõsiselt 30aastast, kes hästi tähtsalt teatab, et tema ei tahagi lapsi saada, sest lapsed segavad elu ja oma elu vajab eelkõige elamist. Mõni ütleb, et talle üldse ei meeldi lapsed ja kolmas kardab seda, et rasedus rikub figuuri või sünnitus on valus. Kõik näitavad ainult üht — isekust. Ja isekaid inimesi ma ei salli. Üldsegi — jututeemasid ju polegi peale pidutsemise, küünte lakkimise ja pohmelli. Mõni haruldane eksemplar suudab arutleda ka päevapoliitilistel teemadel või jagada muljeid teatrietendustest, kuid nende vaatenurgad on nii lapsikud, et juttu kauemaks ei jätkugi. Mäletan veel isegi, kui rumal, pime ja enesekeskne olin siis, kui mul veel lapsi polnud ja ausõna — ma ei ole selle üle uhke.

Seotud lood:

Töökogemus on näidanud, et üksikutel inimestel on tuhat ja üks põhjust töölt kõrvale hiilimiseks. Tavaliselt on põhjuseks pohmell või laiskus, aga neid üritatakse maskeerida „kavalalt“ erinevate vabandustega nagu vanatädi surm (neli korda aastas), uputus, kassi põiepõletik või õe ootamatu haigestumine. Tegemata tööd lükatakse igasuguse häbitundeta kolleegide kaela ja samasuguse häbitundeta räägitakse järgmisel päeval kohvinurgas oma eelmise päeva tegelikest seiklustest, unustades, et meie majas on kõikidel seintel kõrvad ja varem või hiljem jõuab jutt ka minu kõrvu. Lapsevanemad on hoopis agaramad töötajad. Nad teavad, mida tähendab vastutus ja neil on kohusetunne, sest lapsed kodus on neile nende kahe sõna tegeliku tähenduse väga hästi selgeks õpetanud. Paar hoolduslehte aastas on normaalne ja andeksantav, samuti ei ole mul mingi probleem lubada neid lasteaiapidudele või lastevanemate koosolekutele, sest ma tean, et töö saab tehtud. Sama ei saa muidugi öelda nende kohta, kellel järjekordselt vanatädi ära suri ja kes pärast neli päeva millegipärast õlle ja läbu järele haisevad. Ja ma ei räägi siinkohal ainult meestest, naised teevad täpselt sedasama trikki.

Ma ei taha siinkohal öelda seda, et kõik naised peaksid vastutustundetult sünnitama hakkama ja igal suvalisel isasel laskma endale tite taha teha. Sõnum on hoopis see, et kui sa oled täiskasvanud naine pikaajalises ja stabiilses suhtes, siis päriselt naiseks ja inimeseks ei saa minu ja paljude teistegi meelest sind lugeda enne, kui sa pole last ilmale toonud, talle pühendunud, teda kasvatanud ja tema eest vastutanud. Ainult siis, kui sa tead, mis tunne on armastada kedagi rohkem kui iseennast, võid sa end täiskasvanuks lugeda.