Vägivaldse naise abikaasa: kui ta vihastab, võib ta näiteks lükata, kõrvakiile anda või kas või õllepurgiga visata
Raini lugu (tekst on Naisteka poolt toimetatud):
Olin eelmisel nädalal sõpradega (kõik meessoost) linna peal. Vaatasime jalkat ja ajasime niisama juttu. Üks hetk kerkis üles lähisuhtevägivalla teema. Üks meie kunagine tuttav mõisteti just mõni aeg tagasi naise löömise pärast kohtus süüdi. Vangi teda ei pandud, aga tingimisi karistus ja suured kohtukulud ikkagi. Igavesti on karistusregistris tempel küljes ka. Sõbrad leidsid, et ilmselt nii on õiglane, sest on täiesti vale, et mees naist lööb.
Tundub ehk pisut üllatav, et kas mehed ei üritagi meest õigustada? Need igasugu jutud, et naised provotseerivad jms. Aga ei üritanud õigustada ja üldse on viimasel ajal ühiskond meeste suhtes väga vihane. Kas või too Tiit Ojasoo juhtum. Oli väga vähe neid, kes oleks teda õigustanud. Ning ikka ja jälle jookseb meediast läbi statistika, et kui palju koduvägivalda on ning alati on ju süüdi mehed. Mees lööb naist, vahel ka lapsi.
Naine loobib mu pihta õllepurke
Kogu selle asja juures unustatakse ära, et suhtes on kaks osapoolt — mees ja naine. Alati ei pruugi mees olla see vägivaldne pool. Ma olen 1.70 pikk, keskmise kehaehitusega, mu naine on minust veidi väiksem, aga mitte palju. Ma hoolin temast väga palju, aga vahel ta ärritub liigagi. Ma ise joon alkoholi väga harva ning kaine peaga ei lööks ma iial naist. Elukaaslane joob rohkem ja kui ta vihastab, siis ta võib näiteks lükata, kõrvakiile anda või kas või õllepurgiga visata. On ka niisama virutanud. Väikesed asjad ja ilmselt on raske isegi seda uskuda, aga nii on. Ma üritan sõnadega asja lahendada, aga alati see ei õnnestu. Juhtum, mille üle mul on eriti piinlik, oli märtsi lõpus. Läksime jälle mingi asja pärast riidu (ilmselt midagi rahaga seotud) ja ta kustutas oma koni mulle käe peale. See tuli nii ootamatult, et ma ei suutnud kuidagi reageerida. Unustada ei saa ma seda kunagi, kuna sellest jäi arm.
Häbi on kellelegi sellest rääkida
Olukorrad on olnud siis, kui oleme kahekesi. Tuttavatele ma ei taha ega julgegi sellest rääkida. Öelge, mis tahes, aga kes mind väga tõsiselt võtakski. Mees, kes ei suuda oma naist kontrollida, tundub ikka uskumatu. Meie korter on minu nimel ja teoorias võiksin ta välja visata, aga see on vist omamoodi sõltuvussuhe. Oleme koos olnud umbes viis aastat, selle sees läksime paariks kuuks lahku ka ja ma hakkasin teda igatsema. Kogu aeg pole vaid tülid ja muidu me klapime. Mitte, et temperamenti ja vägivalda õigustama peaks, aga ma vist sisimas ikka loodan, et sellised väikesed probleemid ei ole suhtes peamine.
Peaks suhte lõpetama?!
Kui ma nüüd eelneva teksti läbi lugesin, jäin mõtlema, et mu õigustused stiilis — muidu ikka sobime ja kõik on hästi — meenutavad väga palju seda, mis ütlevad tavalised naised, keda mees lööb.
Oeh, pole see perevägivald midagi nii ühepoolset. Mõtteainest ka mulle endale, mis ma ikkagi peaks selle suhte osas ette võtma.
