Eestlanna Britt Ernewein elust Prantsusmaal: proovime rõõmu tunda sellest 1 km alast, mis kodu ümbrusesse jääb

“Ausalt öeldes ei olnud mul kunagi plaani Prantsusmaale pidama jääda. Pigem oli mul vaja inimesena veidi kasvada ja mõista, kes ning miks ma olen ja üks aasta vabatahtlikku teenistust Prantsusmaal tundus selle jaoks just sobiva võimalusena. Seega astusingi lennukilt maha teadmisega, et aasta pärast astun sama targalt uuele ja lendan koju tagasi. Sellest saab nüüd järgmisel suvel kümme aastat,” tunnistab vabakutseline ajakirjanik ja populaarse pereblogi eestvedaja Britt Ernewein (29).

Selle aasta kevad oli ka Briti, nii nagu meie kõigi jaoks, midagi enneolematut ja sürreaalset. ”Ma mäletan hästi, kuidas kõik juhtus niivõrd kiiresti. Kuidas alguses oli jutt köhast-nohust, väikesest viirusest ja päev-päeva järelt muutusid need jutud suuremaks, kuni ühel õhtul andis president teada, et kogu riik läheb lukku,” vaatab Britt tagasi pandeemia algusele.

Nii olid Prantsusmaal äkitselt suletud kõik haridusasutused ja kõik kel vähegi võimalik oli, olid suunatud kaugtööle. Suletud olid kõik poed, mis ei müünud esmatarbekaupa. Kodust võis väljuda vaid poodi-apteeki-arstile minekuks või kord päevas jalutamiseks, aga sedagi vaid 1 km raadiuses elukohast. Suletud olid terviserajad, pargid, mänguväljakud ning iga kord kodust lahkudes tuli endaga kaasa võtta kirjalik tõend, mille puudumisel ootas ees 135 euro suurune trahv.