"8aastane tüdruk oli veendunud, et emal ongi õigus teda füüsiliselt karistada." Turvakodudesse sattunud lapsed väärivad võimalust oma eludega edasi minna
Asenduskodu ja turvakodu — mis on nende erinevused?
“Asenduskodu on teenus, kus lapsed elavad meie juures pikemalt, nad saavad meie juures elada kuni 19. eluaastani,” ütleb Mugamäe. Asenduskodu teenusena on nad loonud vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele nende põhivajaduste rahuldamiseks peresarnased elutingimused, lapsed elavad perena ja neid kasvatavad perevanemad. Pere elukorraldus on võimalikult kodune ja stabiilne.
Turvakoduteenus on aga mõeldud vahetusse ohtu sattunud lastele ajutise teenusena. Turvakoduteenuse osutamise eesmärk on tagada ajutine eluase, turvaline keskkond ja esmane abi lapsele, kes on sattunud olukorda kus tema elu, tervis või areng on ohus. Laste turvakoduteenus on suunatud eelkõige hüljatud, hooletusse jäetud või vägivalda kogenud lastele. Turvakodusse toovad lapsi tavaliselt kas lastekaitsetöötajad või politsei olukorras, kus laps tuleb kodust koheselt eraldada. Turvakoduteenusel viibivad lapsed tavaliselt lühiajaliselt, nende juures on lapsed keskmiselt viibinud kuni 7 päeva.
Mugamäe ütleb, et hetkel on perekoduteenusel kokku 27 last, Tudulinnas 21 ja Rakveres 6. “Viimasel poolaastal me enam perekoduteenusele uusi lapsi juurde võtnud ei ole, kuna alates 1. jaanuarist 2020. aastast võib perekodu ühes peres koos elada maksimaalselt kuni 6 last (varem võis kuni 8 last).” Ta ütleb, et neil on aasta algusest mitu last liikumas järelhooldusteenusele ja on ka neid, kes astuvad juba täiesti iseseisvasse ellu.
Küll aga on nad seoses laste arvu vähenemisega peredes olukorras, kus uute laste teenusele vastuvõtmine lähiajal ei olegi üldse võimalik… Viimase poolaasta jooksul on nad pidanud sellise vastuse andma mitmele omavalitsusele juba nelja lapse puhul.
Ta ütleb, et turvakoduteenuse pakkumisel on nad olnud väga paindlikud ja alati leidnud lapse jaoks vajaliku lahenduse. “Ühel korral oleme keeldunud lapse vastuvõtmisest turvakoduteenusele, kuna tal oli äärmiselt tugev soov end tappa, (väga tõsiselt kaalutletud ja läbimõeldud plaan ja enesekahjustamine) mille tõttu palusime suunata lapse esimesel võimalusel erakorraliselt psühhiaatriahaiglasse, kuhu laps koheselt ka suunati.”
Psühholoogiline nõustamine ja selle vajalikkus
Mugamäe ütleb, et nende asutuses on tagatud nii asenduskoduteenusel kui turvakoduteenusel viibivatele lastele nii psühholoogiline nõustamine kui eripedagoogiline nõustamine.
Mugamäe sõnul on nad nõustamiste korraldamisel olnud alati väga paindlikud, pakuvad lapsele nii individuaalset nõustamist, kui vajadusel ja pere soovil ka perenõustamist. “Perenõustamisele oleme vajadusel kaasanud ka lapsele teised tähtsad inimesed, näiteks tädi, vanaema jne. Kõik sõltub selle protsessi puhul seatud eesmärkidest.” Ta lisab, et sageli ongi vaja toetada ema ja lapse kontakti, et laps leiaks jõudu edasi liikuda.
Kui laps on kodust eraldatud, vajab ta elus edukalt edasi liikumiseks alati professionaalset ja teadlikku toetamist. Mugamäe küsib tõsise küsimuse: “Kui mõtleme hetke, millest oleksime valmis ise oma elus loobuma?” Ta ise arvab, et keegi ei vastaks sellele küsimusele, et loobuks oma kodust ja oma lähedastest, sest need on meile kõige olulisemad tugipunktid elus.
“Ometigi on just kodu ja lähedased need, kellest meie juurde sattunud lapsed peavad loobuma. Lisaks jäävad neist veel tihti maha neile kalliks saanud koduloomad, sõbrad, sugulased ja mänguasjad…” See hetk pole kunagi kerge, lapsel tekib süütunne, sest üldjuhul on nende elus ikka toimunud midagi, mille tõttu nad tunnevad, et just nemad ise on kõiges süüdi. Seda tunnet ei saa neilt lihtsalt ära võtta, öeldes, et see kõik ei ole sinu süü! Nad ei usu seda ja niimoodi öeldes ei saa last päriselt aidata.
“Meie lapsed vajavad enda ellu kedagi, keda saaks usalda ja kes armastaks neid ka siis, kui nad ise seda teha ei suuda. Mina näen väga selgelt, et toetamist vajavad nii lapsed kui ka täiskasvanud, kes on nende ümber,” ütleb Mugamäe.
Kindlasti ei saa siin märkamata jätta ka neid inimesi, kes neid lapsi ümbritsevad. Professionaalset toetamist vajavad nii perekodu personal, lapsele uut pere pakkuvad täiskasvanud, lapsega koolis või lasteaias tegelevad täiskasvanud, kui ka tema bioloogilised vanemad ja olulised lähedased. Neil kõigil on väga oluline roll lapse tervenemise teekonnal.
Lapsed, kes on kõige ohtlikumas olukorras
Kõige ohtlikumas olukorras on need lapsed, kes ei võta kontakti, ei suhtle ja soovivad olla üksi. Need on lapsed, kes ei ütle, et vajavad abi, kuid keda ei tohiks kindlasti ilma abita jätta.
“Näiteks oleme sellel aastal tegelenud poisiga, kes meile jõudes ei soovinud kellegagi suhelda, puges voodisse, tõmbas kardinad akna ette, kustutas tuled ja soovis olla vaikides pimedas toas. Tema depressiivne seisund oli juba lihtsalt nii sügav, valu nii piinav, pettumus ja läbi elamata jäänud lein ei lubanud sellel lapsel maailmale otsa vaadata.”
Sellised olukorrad vajavad meeskonnas hoopis teisi ressursse. Seega on vaja kõrvale tuua vajalik pilk väljastpoolt maja, et laps saaks vajalikul määral toetatud.
Lisaks ei saa ilma psühholoogilise nõustamiseta jätta lapsi, kes on juba tegelenud enesevigastamisega. Mugamäe sõnul on nende juurde toodud noor, kes oli ennast eelnevatel õhtutel (mitu kuud järjest!) lõikunud ja püüdnud rongi ette joosta, kuid viimasel hetkel siiski sellest mõttest loobunud.
“Turvakodus on sel aastal mitmel korral ette tulnud olukordi, kus meile on toodud teismeline laps, kes on vanemate poolt kodust tüli käigus n-ö välja visatud.” Sellises olukorras laps on äärmiselt suures segaduses ja ilma psühholoogilise nõustamiseta ning toetuseta ei saa teda kindlasti jätta. Mugamäe ütleb, et need on lapsed, kes on oma vanemate käest enne kodust välja viskamist kuulnud: “ma ei ole enam su ema, mul ei ole enam last, ma ei taha enam sinust midagi kuulda.” Nendes olukordades on väga suur oht, et laps, kes ei saa seda valu endast välja rääkida, hakkab tegelema enesevigastamisega.
Mugamäe räägib ka 8-aastasest tüdrukust, kes oli täiesti kindlalt veendunud, et tema emal ongi õigus teda füüsiliselt karistada (rihmaga lüüa) sest ta on ju ema, ta on täiskasvanu ja kõigil täiskasvanutel on õigus lapsi lüüa, kui lapsed teevad pahandusi. Ta oli veendunud, et halva käitumise tõttu on ta ära teeninud füüsilise karistuse. Kooliõpetajatega suheldes sai aga kiiresti selgeks, et tüdruk oli viimasel ajal muutunud ka ise kaaslaste suhtes vägivaldseks ja tema käitumine oli muutunud kaasastele ohtlikuks.
Ta ütleb, et need on vaid üksikud näited nende igapäevaelust….
Lapse usalduse võitmine ja hoolivus
Mugamäe ütleb, et traumat kogenud lapsed on väga erilised ja nii peab ka nendele lähenemine olema väga eriline. “Kuna iga juhtum on vägagi individuaalne, siis ei saa ma välja tuua ühtset võimalust ega viisi, kuidas lapsega see usalduslik kontakt saavutada. Küll aga on meie kogemused siiani näidanud, et eelkõige aitab last see, kui nõustaja, kes lapsega tegeleb, on ise rahulik ja tasakaalukas.”
Lisaks nõuab see töö nõustajalt ka valmisolekut ja tahet, et läheneda loovalt. Üldjuhul ei ole võimalik seda kontakti saavutada nõustamisruumis, esmane kontakt tuleb luua paindlikult ja selles keskkonnas, mis on lapsele turvaline. Vahel on olnud selles neile abiks näiteks jalutuskäik metsas või mere ääres, ühine autosõit või lapse voodiserval istumine.
Laps saab psühholoogiliselt nõustamiselt kogemuse, et teda kuulatakse ja et temast tõesti hoolitakse. Mugamäe ütleb, et on mitmel korral kuulnud nende juurde sattunud lastelt lauset: “Te tõesti PÄRISELT hoolite!”
Mugamäe sõnul on nende eesmärgiks aidata lapsel taastada usk iseendasse ja maailma. Selleks tuleb leida lapse jaoks see „üks täiskasvanu“, kes suudab ta elus vastutust võtta. Kui seda ei leia esmalt lapse pereringist, siis on asutuse töötaja abivajavale lapsele sel hetkel kõige lähemal olev tasakaalus täiskasvanu, kes on valmis lapse sisemise korrastamatusega professionaalselt ja traumateadlikult tegelema.
“Eelkõige me aitame tal mõista temaga toimuvat ja austada tundeid, mis tema sees on ning abistame teda nende tunnetega toimetulekul,” ütleb Mugamäe lõpetuseks.
Asenduskodus elavatele ja varjupaikades viibivatele lastele vajalikku psühholoogilist nõustamist saab toetada, tehes annetuse SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi annetuskontodele ja lisades selgitusse “Katkised hinged”:
Swedbank IBAN EE682200221015828742
SEB IBAN EE261010220014910011
Luminor IBAN EE791700017000285384
LHV IBAN EE527700771000610813
Coop IBAN EE824204278603586607
