Alkoholipoe müüja: jõululaupäev on joomapüha! Viinast otsivad lohutust nii depressiivsed noored kui rikkad vanaprouad
Kairiti lugu:
Purjus mees taarub leti juurde: „Viru Valge! Poolene!“ Viisaka teenindajana üritan naeratada ja lähen toon talle selle õnnistava joogi. Keskealise viinasõbra riided on määrdunud ja pilk hägus, aga olen veendunud, et kodutu ta pole. Seda on näha kas või kallist kellast või mantlist, mis pole leitud kuskilt Balti jaama lähistelt prügikastist. Ja mis kodutu ostaks Viru Valget. Ilmselt on tal kodus peregi. Naine, kes valab pea igal õhtul pisaraid, sest mees on joodik. Mees vaatab mulle otsa: „Miks sa ilus tüdruk siin töötad?“. Naeratan veelkord ja ütlen, et ega ta ju koledat müüjat ometi ei tahaks. Selle stseeniga algab mu jõululaupäev. Kell on napilt üle kümne hommikul. Juba on järjekord. Peale sajab kamp noori mehi, kes on purjus. Ilmselt läks õhtu pikaks ja nüüd tahaks seda päevaga veelgi pikendada. Ostetakse rummi ja koolat. Üldse on rumm mu meelest noorte hulgas popim jook. Vahel läheb see pareminigi müügiks kui näiteks viin või gin. Viimast ostetakse tegelikult üldse vähe.
Joomahoos ununeb isegi pin-kood
Ulatan poistele liitrise rummi. Maksja on nii purjus, et paneb pangakaardi pin-koodi kolm korda valesti ning kaart blokeeritakse ära. Õnneks on ta sõbral veidi parem mälu ning ta suudab jookide eest maksta. See on mu esimene jõululaupäev alkoholipoes. Olen naiivne, arvasin, et see tuleb rahulik päev, inimesed vaaritavad kodus. Ostetakse viina, šampust, veel viina. Erinevalt tavapäevast on siiski ka palju inimesi, keda muidu ei näeks.
Näiteks keskealine paarike, kus naine on selgelt pahur, et nad üldse alkoholi ostavad.
Mees: „Ära nüüd pahanda, võtame lihtsalt viisakusest pudeli viina kaasa, võin veini ka osta, see ju naiste jook.“
Naine: „Mis naiste jook. Miks me üldse peame jõululaupäeval jooma. Pärast oota homme pool päeva, et saaks maalt linna tagasi tulla, sest sul promill sees.“
Mees: „Rahune nüüd maha.“
Või siis väliselt umbes 80aastane vene vanaproua, kes on end nii üles löönud, et karusnahkse kasuka ja mütsi seest pole tema nägu praktiliselt nähagi, vilguvad vaid tulipunased huuled. Tädi on jutukas ning räägib, et täna sõidab sugulaste juurde Sillamäele, aga aastavahetuseks läheb üldse Moskvasse. Sellest saan ma veel aru, siis hakkab ta rääkima midagi keerukat, mis mulle juba arusaamatu. Vene keel võis koolis viis olla, aga ega see tähenda, et ma sellest suurt mõistan.
Loomulikult on ka palju alaealisi, kes loodavad, et neile midagi müün. See on nii tüüpiline, et ujub kohale umbes 16aastane poisike ja paneb letile mõned õlled. Küsin, kui vana sa oled? Ta vastab, et 19. Aga dokument? Poiss hakkab seletama, et see jäi koju, aga ta võib hiljem näitama tulla. Kõige jaburam vabandus, mis olen kuulnud, on see, et tüdruk pani dokumendi kogemata pesumasinasse ja andmed kustusid sellelt ära.
Depressiivsed kunded
Nukraks muutub päev õhtul kella 18-19 paiku. Järjest hakkab voorima inimesi, kelle jaoks ilus jõululaupäev on hoopis kurb tähtpäev. Üksikud naised, kes ostavad veini, mõnel isegi silmad nutmisest punasest. Ühel naisel on näos näha sinikad, pole vaja palju fantaasiat, et saada aru, et mees on teda peksnud. Tuleb ka üksikuid mehi. Üks neist on päris noor, 20ndate alguses. Ta ohkab tükk aega leti juures jooki valides. Naeratan ja soovin talle häid jõule. Ta vaatab mulle otsa ja ütleb, et ta ema suri mõne päeva eest. Ma ei oska talle midagi vastata, ma pole psühholoog, kes teaks, kuidas selles olukorras käituda. Muidugi üritan siiski lohutada, aga suurt tolku sellest ilmselt pole. Viimaks lahkub ta Aramise ja viinaga. Kurb on näha, et inimesed oma pühad nii veedavad, et alkoholist lohutust otsivad.
Vaatan ka ise juba närviliselt kella, sest mul ootab elukaaslane kodus, lubas, et kui poole üheteistkümne ajal jõuan, teeme korraliku pidusöögi. Ta helistab mulle kella 20 ajal ja ütleb, et vargsi astus jõuluvana läbi ning jättis kingid kuuse alla. Muigan.
Jõulukink iseendale: rumm koolaga
Töötempo tõuseb, tunne on kui reede õhtul. Järjekord venib ja venib, inimesed tormavad 21-22 vahel veel viimast viina võtma. Ju on pidulikud söömaajad läbi ning nüüd on aeg teisiti aega veeta. Eelmäng aastavahetusele. Õhtune viimane klient on noor naine, ilmselt umbes 25aastane. Näen, et ta käed värisevad. Ehk on ta terve päeva joonud? Või lihtsalt terviseprobleem? Ta tundub kuidagi kurb, aga ma ei saagi aru miks. Müün talle rummi ja koola. Ta tänab ja ütleb lause, mis mulle ilmselt kauaks meelde jääb: „See ongi vist mu tänase õhtu ainuke jõulukink. Ja selle teen ka endale ise.“
Loodan, et see oli esimene ja viimane jõululaupäev, mil januseid teenindan.
