Baaris töötanud naine: jõulupühad seostuvad mulle lõputu joominguga, sest see, mis pühade ajal baarides toimub, ei kannata trükimustagi...

 (70)
Baaris töötanud naine: jõulupühad seostuvad mulle lõputu joominguga, sest see, mis pühade ajal baarides toimub, ei kannata trükimustagi...
Panthermedia / Scanpix

Eile õhtul sain üle teab mitme aasta rahulikult perekonnaga koos jõululauas istuda. Kõik need jutud ülesöömisest — pole asi nii hull midagi, kuskil tuleb ikka piir ette. Kapsast, verivorste ja kartulit sööd ikka vaid teatud määral. Teine lugu on alkoholiga, kus on siin piir? Üks kauge sugulane, onu Heino tüüpi 50ndates mees, libistas eilegi pitside kaupa viina ja imestas, miks ma vaid mahla ja kohvi joon. Ise noor inimene!

Firmapeod kui lasteaedade väljasõit

Ei, ma pole karsklane, aga mulle on jõulude ajal joomine vastumeelne varasema töökogemuse pärast. Praegu istun nädala sees kontoris, aga ülikooli kõrvalt ja veidi ka pärast seda töötasin mitmes baaris. Lisaraha pärast oli detsember alati väga tihe kuu. Näiteks olin kaks aastat Tallinna südalinnas ühes kohas, mida ehk baariks nimetada alaväärne. Üpris viisakas suurem koht. Meil oli seal palju firmade jõulupidusid. Need meenutasid kohati lasteaia väljasõite — inimesed ei kontrollinud, mis teevad. Naistöötajale ligi ajamine või kuskil pimedamas nurgas magama jäämine, see pole veel midagi. Lugupeetud ametnikud võisid näiteks keset ööd ümber ajada laua, mis veinipokaalidest pungil. Järgmisel päeval tuli tihtilugu ärajoodud nägudega inimesi, kes uurisid ega nende käekott või telefon kuskile ununenud. Muidugi on alati palju neidki, kes ei lähe liiale, aga juba mõned nn mustad lambad panevad peole pitseri. Kujutan ette, mis meeleolu valitseb järgmisel esmaspäeval töökohas, punastamist ja pilkude vältimist on rohkelt.

Seotud lood:

Purjus soomaste kõrval kibestunud Eesti tüdrukud

Üks detsember töötasin baaris, mida võib tõesti nimetada baariks, isegi urkaks. See oli lahti 24. detsembri õhtul. Avanes masendav pilt — purjus soomlased, kes valimatult raha raiskavad ja uurivad, kus lähim stripibaar on. Ja mitte ainult, on ka depressiivseid inimesi, kel pole ilmselt kellegi juurde minna. Tulid näiteks kaks minuealist tüdrukut. Paistsid igati heatujulised ja stiilselt riideski, aga mida jook edasi, seda nukramaks muutusid. Kuna nad rääkisid väga kõvasti, olin sunnitud teada saama, et ühel neist vanematega nii kehvad suhted, et ega polegi jõuluõhtul kuskile minna. Teisel oli elukaaslane välismaal ja eelmise õhtu peost pohmell, seepärast nõustus sõbrannaga tiksuma. Kui viimaks öösel kella kahe paiku läbi vanalinna kodu suunas kõndisin, nägin ka pilti, kuidas politseipatrull purjus mehi kantseldas. Neist üks oli munakividel maas ja lalises midagi.

Jätsin oma firmapeo vahele

Just taoliste vaatepiltide pärast seostuvad need pühad mulle joomisega ja endal on vastumeelsus. Firma, kus praegu töötan, ma ei käinudki jõulupeol. Oli muid asju ees, aga peamine põhjus oli see, et kontoris on töökaaslased nii vahvad ja ma tahangi neid näha selles kontekstis, mitte kuskil baaris purupurjuspäi karaoket laulmas.

Oleks tahtnud ka onu Heinole eile selle monoloogi pidada, aga hoidsin end tagasi. Mis see muudaks? Ta ei pruugi hommikul isegi mäletada. Lohutan end, et vähemasti on taoline asi koduseinte vahel ja hullusti vast ei lõppe. See kõrvale jätta, olid perekeskis jõulud ikka hoopis teine tera, kui kuskil pimedas baaris töötades. Kogemused, mis mingil määral olid kindlasti õpetlikud, ent enam korrata ei tahaks.