Naine on raske valiku ees: kas jätta oma pere maha enne või pärast jõule?

 (190)
Anna nõu!
<span lang="ET">Naine on raske valiku ees: kas jätta oma pere maha enne või pärast jõule?<o:p></o:p></span>
Shutterstock

Olen kindlalt otsustanud, et ma lähen ära. Ma lihtsalt ei suuda enam. See elu ajab mind hulluks, mul on närvid täiesti viimase peal läbi kulutatud ja tunnen iga päev, et kui pean veel kuu aega selles kodus vastu pidama, siis lähen kas täiesti hulluks või teen kellelegi viga (tõenäoliselt iseendale).

Rasketest valikutest rääkides – kas on veel raskemat valikut, kui otsustada, kas jätta oma pere maha enne või pärast jõule?

Plaan on paigas. Mul on korter üüritud, see on sisustatud, nii et ma saan kasvõi homnepäev sisse kolida. Olen aasta aega raha kogunud, et see muutus ellu viia, nii et majanduslikult ei hoia mind mehe juures ka mitte miski. Kohvrid on ostetud ja tegelikult olen salaja osad riidedki ära pakkinud. Olen ostnud ka uude koju juba natuke sisustust, lauanõusid, potte-panne jne. Ainus, mis takistab nüüdsama lahkumast, on lapsed. Loomulikult ei ole ma oma plaanidest kellelegi rääkinud. Kui lähen, siis kiiresti ja salaja, et keegi ei jõuaks stseeni korraldada või mind ümber rääkima hakata. Vaevalt saakski, ma olen oma otsuses tegelikult kindel. Lihtsalt tahaks selle asjaga kiiresti ühele poole saada, ilma suurema draamata.

Lapsed on vanuses 6 ja 9. Ma tean, et ma ei võta neid enda juurde kaasa, sest nende kodu on siin, kus me praegu elame ehk isa juures. Ma ei taha neid solgutada ega edasi-tagasi loksutada. Igal juhul on neile parem jääda oma päriskoju ja küll me selle suhtluskorra ka aja jooksul paika paneme. Kindlasti ei taha ma neile haiget või halba teha. See, et mina ära tahan minna, ei ole tegelikult nendega ju seotud. Tahan lahku minna oma mehest, mitte lastest. Aga see saab lastele muidugi valus olema.

Seotud lood:

Sellepärast mõtisklengi ja vaevlen teadmatuses ja suutmatuses otsustada. Kas minna nüüd ja kohe, et me kõik saaks kohe uue eluga pihta hakata ja jõuludeks selle süsteemi kuidagigi paika loksutada? Või püüda veel kuu aega head nägu teha, veel viimased jõulud ühise perena ära pidada ja minna siis? Lastele oleks kindlasti tore ja hea mälestus, kui me suudaks veel ühe korra kuuse ümber koguneda ja ühise perena verivorsti süüa, kinke jagada ja pühi pidada. Aga mina ei ole kindel, kas ma suudan nii kaua seda hea näo tegemist jätkata. Varem või hiljem ma plahvatan ja karjun mehe peale hullemini kui eales varem, sest ta käib mulle juba praegu rohkem närvidele kui eales varem. Kannatada seda veel kuu aega… tundub peaaegu võimatuna…

Kui läheks kohe, saaks mina rahu. Aga lapsed mitte. Teades meest ja tema iseloomu, siis ta ei lubaks mitte mingil juhul mul jõulude ajal lastega koos olla. Ta oleks nii vihane, solvunud ja pettunud, et ilmselt teeks vähemalt esimese viha lahtumiseni kõik endast oleneva, et mind lastest eemale hoida. Tema meelest olen siis mina perelõhkuja, sest tema enda arvates on ta ise nii superluks ideaalmees, et paremat temast pole kogu maamunal. Haha… no jäägu talle see arvamus, aga see, et ma tema juurest ära lähen, võiks äkki olla mingi märk, et ta nii ideaalne ikka pole… Lapsi ta armastab väga ja isana on ta fantastiline, nii et mul ei ole mingeid südametunnistusepiinu laste temaga jätmise osas. Kindlasti tuleb väga hästi toime. Lihtsalt mina ei tule temaga enam toime.

Nüüd olekski nõu vaja, kuidas edasi. Minna nüüd või pärast pühi?

Inglite aeg