Kui rääkida annetustest, siis seostub see ilmselt paljudele pigem just otsetoetusega konkreetsele operatsioonile või ravimitele, kuid väga palju patsiente vajab ka erinevaid teraapiaid, mis igapäeva elu tunduvalt paremaks muudavad ja tasapisi näiteks laste puhul arengule kaasa aitavad.

Kohtun Lisete ja tema ema Tatjanaga ühel detsembriõhtul Tallinnas Veskimetsa ratsakeskuses. Juba mitu aastat käivad nad kord nädalas siin ratsutamisteraapia treeneri Ene Kondi juures. Esmalt ratsutas Lisete Remuse nimelise hobusega, kes ühel hetkel läks väljateenitud pensionile. Nüüd on suureks sõbraks hobune Romi. Tatjana ulatab tütrele paar porgandit, mis too Romile annab. Peagi aidatakse laps ratsu selga ning tund võib alata. Korraga sõidab Lisete treeneri juhendamisel umbes 45 minutit.

Eemalt vaadates ei oskakski öelda, et lapsel midagi viga. Ta on vaikne ja hoiab ema juurde, aga nii ju paljud lapsed.

Tegelikult on olukord sootuks teine. „Lisetel on liitpuue, autism on üks osa sellest,” alustab Tatjana. Ta kirjeldab, et esimestel elukuudel torkas silma, et Lisete on rahulik, võib suisa öelda, et ülirahulik. „Ta lamas, ei pööranud ennast ringi ega tulnud istukile. Ta oli mulle teine laps, aga ma ei osanud neile märkidele tähelepanu pöörata – varasem kogemus autismiga puudus täiesti,” märgib ema. „Sel momendil mõtlesin, et lihtsalt rahulik ja veidi teistmoodi arenguga laps.”

Kui Lisete oli juba kümme kuud vana, siis pöörduti arstide poole. Diagnoos oli jahmatav – pisitütrel olid peas tsüstid. Neuroloog nentis, et tegu on väga haruldase vormiga ning geeniuuringud ei viidanud kuidagi, et mingi soodumus oleks. „Arst lihtsalt ütles, et ilmselt ei hakka laps kunagi kõndima ja jääb suure vaimse puudega.”

Ema ei andnud alla: laps peab kõndima

Diagnoos oli tõesti ehmatav, ent Tatjana otsustas, et nii ei saa. Füsioterapeudi käest saadi rullikud, mille abil igapäevaseid harjutusi teha. Lisaks hakkas Tajana tütrega pidevalt basseinis käima, et sealgi proovida kõndimist. Lõpuks hakkaski laps kõndima vees ja kui tasakaalutunnetus juba oli, kõndis ta peagi ka muidu. „Selleks ajaks oli ta kolmeaastane, suure töö ja vaeva tulemus,” rõõmustab Tatjana. Kahjuks üks jalg ei arenenud siiski korralikult välja, mistõttu tuleb Lisetel kanda ortoosi, kuid ta on sellega harjunud.

Kolme aasta eest soovitati neil minna ratsutamisteraapiasse. Esimese kümne tunni eest maksis Tartu autismiühing ja saadi proovida, kuidas see Lisetele mõjub. 2017. aasta suvest pani õla alla Lastefond.

Silmnähtav suur areng on see, et Lisete sai mähkmevabaks. „Treener Ene rääkis, et see tugevdab siselihaseid ja aitab põie tööd kontrollida. Olin väga üllatunud, et selline positiivne mõju lisaks kõigele muule.” Midagi ei toimu üle öö. Tatjana räägib, et kulus mitu aastat, mil Lisete viimaks kogu aeg ise potil käia suutis.

Mõjusid on muudki. Lisete on laps, kes väga emotsioone ei väljenda, aga ratsutamisega on lood teised. Tatjana kirjeldab, kuidas esmakordselt trenni tulles olid lapsel silmad suured – hobune on ju nii suur loom. „Ehmatas, jäi ukse vahele seisma ning tagurdas. Aga juba suht ruttu, kolmandal-neljandal korral oli nõus hobusele selga ronima.”

Ema kiidab, et trenn mõjub hästi lihaste tööle ning on ka vaimne aspekt. Lisete on rõõmus, kui teraapiasse minnakse ja üldiselt kanduvad need tunded edasi ka terve õhtu peale, ta on ka hiljem kodus rahulik.

Lisete ei kuule ega räägi, aga maailma mõistmisel on talle treeningud suureks abiks. Lisaks käib ta igapäevaselt erikoolis, kus toeks eripedagoogid, logopeedid ja füsioterapeudid. „Tragi tüdruk. Meil on ka väga tublid vanavanemad, kes aitavad ja on toeks, et mina saaksin puhata. Perekonna tugi on väga oluline.”

Toetus on 140 eurot kuus

Lastefondi toetuse suurus ratsutamisteraapia jaoks on 140 eurot kuus. Tatjana sõnutsi on sellest palju kasu ja siis on võimalik oma sissetulekust finantseerida muud. „Ma ei suudaks pakkuda basseini ja massaaži võimalusi, kui peaks ka hobutreeningu eest maksma.”

Tatjana nendib, et nende perekonnal läheb nii hästi, kui on võimalik. „Peamine, et saad hakkama sellega, mis antud kanda ja samal ajal oled sellest üle. Ikka on mõõnad ja tõusud. On päevi, kus kõik tundub väga halvasti, aga ma arvan, et selliseid päevi tuleb kõigil ette. See on inimloomuses kinni. Tuleb hinnata väikeseid asju, mis olemas.”

Lisete trenn lõppeb. See on sel aastal viimane. Tatjana ja Lisete jätavad treener Enega hüvasti, et uuel aastal taas näha.

Haigete lastele arenemiseks vajalikke teraapiaid on võimalik toetada, tehes annetuse SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi annetuskontodele ja lisades selgitusse “Teraapiad”:

Swedbank IBAN EE682200221015828742
SEB IBAN EE261010220014910011
Luminor IBAN EE791700017000285384
LHV IBAN EE527700771000610813
Coop IBAN EE824204278603586607