Kui rääkida annetustest, siis seostub see ilmselt paljudele pigem just otsetoetusega konkreetsele operatsioonile või ravimitele, kuid väga palju patsiente vajab ka erinevaid teraapiaid, mis igapäeva elu tunduvalt paremaks muudavad ja tasapisi näiteks laste puhul arengule kaasa aitavad.
Kohtun Lisete ja tema ema Tatjanaga ühel detsembriõhtul Tallinnas Veskimetsa ratsakeskuses. Juba mitu aastat käivad nad kord nädalas siin ratsutamisteraapia treeneri Ene Kondi juures. Esmalt ratsutas Lisete Remuse nimelise hobusega, kes ühel hetkel läks väljateenitud pensionile. Nüüd on suureks sõbraks hobune Romi. Tatjana ulatab tütrele paar porgandit, mis too Romile annab. Peagi aidatakse laps ratsu selga ning tund võib alata. Korraga sõidab Lisete treeneri juhendamisel umbes 45 minutit.
Eemalt vaadates ei oskakski öelda, et lapsel midagi viga. Ta on vaikne ja hoiab ema juurde, aga nii ju paljud lapsed.
Tegelikult on olukord sootuks teine. „Lisetel on liitpuue, autism on üks osa sellest,” alustab Tatjana. Ta kirjeldab, et esimestel elukuudel torkas silma, et Lisete on rahulik, võib suisa öelda, et ülirahulik. „Ta lamas, ei pööranud ennast ringi ega tulnud istukile. Ta oli mulle teine laps, aga ma ei osanud neile märkidele tähelepanu pöörata – varasem kogemus autismiga puudus täiesti,” märgib ema. „Sel momendil mõtlesin, et lihtsalt rahulik ja veidi teistmoodi arenguga laps.”
Kui Lisete oli juba kümme kuud vana, siis pöörduti arstide poole. Diagnoos oli jahmatav – pisitütrel olid peas tsüstid. Neuroloog nentis, et tegu on väga haruldase vormiga ning geeniuuringud ei viidanud kuidagi, et mingi soodumus oleks. „Arst lihtsalt ütles, et ilmselt ei hakka laps kunagi kõndima ja jääb suure vaimse puudega.”
Ema ei andnud alla: laps peab kõndima
Diagnoos oli tõesti ehmatav, ent Tatjana otsustas, et nii ei saa. Füsioterapeudi käest saadi rullikud, mille abil igapäevaseid harjutusi teha. Lisaks hakkas Tajana tütrega pidevalt basseinis käima, et sealgi proovida kõndimist. Lõpuks hakkaski laps kõndima vees ja kui tasakaalutunnetus juba oli, kõndis ta peagi ka muidu. „Selleks ajaks oli ta kolmeaastane, suure töö ja vaeva tulemus,” rõõmustab Tatjana. Kahjuks üks jalg ei arenenud siiski korralikult välja, mistõttu tuleb Lisetel kanda ortoosi, kuid ta on sellega harjunud.