20ndates naine: mina olengi üks neist, kes karjuva tööjõupuuduse kiuste tööd ei leia. Ülikoolikraadist pole abi

 (307)
20ndates naine: mina olengi üks neist, kes karjuva tööjõupuuduse kiuste tööd ei leia. Ülikoolikraadist pole abi
Foto: Hendrik Osula

Olen üritanud kuude viisi erialast tööd leida. Rõõmustan sellegi üle, kui mingi vastus tuleb. Ootamatu, kui vestlusele kutsutakse.

Kirjutan, kuna lugesin Päevalehest artiklit sellest, et Eestis valitseb karjuv tööjõupuudus, aga ikka ei leia inimesed tööd. Tundsin endki ära. Mõnes mõttes isegi lohutav, sest vahel on päris kurb tunne, et miks olen nii erandlik, mis mul viga, et head tööd ei leia. Nagu näha ka artiklist, probleem on laiem.

Üks põhitegur on vanus, tahetakse ju nooremaid. Mina olen aga teine äärmus. Olen 28. Minuealistele lugesid õpetajad keskkooli ajal muidugi epistlit, et ülikoolis tasuks õppida pigem IT-d ja muid reaalaineid. Inimesed on erinevad, ma pole kunagi matemaatikaga sina peal olnud. Läksin ikkagi õppima humanitaaraineid, alguses reklaam, hiljem veel turunduse ja juhtimisalane magister otsa. Natuke töökogemust sain ka kõrvalt, käisin ühes suurfirmas praktikal. Aga üldiselt õppisin täiskoormusel ja põhiaur läks selle peale. Pärast ülikooli lõpetamist läksin maailma avastama, olin pikalt paari sõbraga reisimas. Ülihea kogemus, millal siis veel, kui mitte noorena.

Eelmine aasta kolisin tagasi Eestisse. Hakkasin kohe usinalt CV-sid saatma, üldiselt turundusalal ikka töökuulutusi on, proovisin lisaks ka paari kohta copywriteri kohale. Algne entusiasm hakkas peagi lahtuma. Mõne konkursi tähtaeg kukub. Ootan ja ootan, aga kokkuvõttes ei tulegi mingit vastust. Seda on korduvalt olnud. Või tuleb lakooniline kiri stiilis: "Kahjuks peame teatama, et valik ei osutunud Teie kasuks! Sellest hoolimata soovime Teile edu uue töökoha otsingul."

Esimesed säärased vastukajad elab külma rahuga üle, aga mingi hetk hakkad ikka mõtlema. Kas ma pole piisavalt hea, mida teen valesti? Jah, mul pole kogemust, aga kust see muidu tulekski. Motivatsioonikirjades olen rõhutanud, et olen valmis panustama 100 protsenti ja valmis selle kõige käigus õppima. Vestlusele on mind kutsutud kaks korda. Üks oli selline grupiintervjuu - seitse inimest, arutasime erinevaid erinevaid tööolukordi, kuidas teeksime teatuid kampaaniaid. Pärast seda mind järgmisesse vooru enam tagasi ei kutsutud. Teine kord oli üks firma, kus öeldi, et võetaks mind küll, ent nende palgapakkumine oli naeruväärne. Ennast alandama ma ei hakka.

Üritan muidugi edasi. Paraku on nii, et noorel on väga raske tööturule siseneda, kui tal pole eriti töökogemust. Loevad muidugi ka tutvused, mõne konkursi puhul olen küll mõelnud, et ilmselt pigem formaalne, tegelikult on inimene juba olemas või tehakse kellelegi otsepakkumine.

Ma pole nn lumehelbeke, üritan siiski kuidagi praegu ka ise raha teenida. Käin poole kohaga ühes söögikohas tööl ja aitan tuttavat ühe projektiga. See pole siiski minu jaoks päris see, mida olen elust oodanud. Ei tahaks kunagi lastelastele rääkida, kuidas nühkisin viis aastat ülikoolipinki, aga kasu polnud sellest midagi. Muidugi on võimalik ka alati ümber õppida ja ma tahaks kindlasti kunagi veel ülikooli minna (nt psühholoogiat õppida), aga esmalt tahaks end oma valdkonnas tõestada.

Teistele, kes sarnases olukorras, soovin samuti külma närvi. Tööjõupuudus on vaid teatud sektorites, üldine olukord on teine.