Sa keerad kohe ära!

 (15)
Sa keerad kohe ära!
Reuters/Scanpix

Ausalt öeldes väga kurta ei saa. Minu päev algab kell 11, kulgeb pika hommikuga kella 12-ni ja jalutab siis turult läbi, et värskete juurikate ja seentega kell 14 töölt lõunaks koju ruttavale abikaasale söök teha. Siis võib minna rattaga sõitma ja veidi tuba kraamida, et hakata õhtuks midagi vingemat ette valmistama.

Ütlen ausalt — selline elu on mõnus. Vähemalt esimest kuud ja paberil lahtikirjutatuna. Imetlen praegu siin oma sõnu ja üritan ärevust hinges vaigistada. Ka mu abikaasa silmis on seda juba näha. Ta tunnistab, et ootab hirmuga, millal ma (lõplikult) ära keeran. Et inimene, kes on alates 18. eluaastat kogu aeg, ka ülikooli ajal tööd teinud, ei saa sellise sunnitud jõudeelu peal kaua normaalseks jääda. Ja siin olen temaga nõus. Tõsi, ega ma endale armu pole andnud. Isegi sõbrad kõik eemale peletanud oma töönarkomaaniaga.

Ema pajatab ka — puhka, lapseke, sa niigi palju rabanud. Ning on ju töötukassa, mis lubab veidi aega maha võtta ja samme seada. Mis peaks tagama, et sa ei tõmba kohe endale köit kaela, kui tööd ei leia. Kuid siin ongi konks. Kui sul enne töötudepressiooni polnud, siis pärast käiku töötukassase tekib see igal juhul.

Veidi töötudepressioonist. See on halvav meeleolu, mil maailm tundub mõttetu ja hirmus koht, kuhu sa enam sisse ei mahu. Nagu oleks üks suur masinavärk su välja visanud kui kasutu mutrikese. Paraku oleme meie, eestlased enamasti nii ehitatud, et mõtestame end töö kaudu. Ja hoolimata kõigest kaasaja filosoofiate pinnapealsetest õpetusest oma pärisosa ei muuda. See on raske, kui sul pole tööd. Pole tööd, tähendab pole leiba. Tähendab, oled muiduleivasööja, kurnaja. Tähendab, ei oma õigust elada.

Ma tean, et mu usin koduperenaiserlus varjab sedasama sügavat ja pimedat muret — mis minust nüüd saab? Mu erialast tööd pole mitte kusagilt võtta. Olen otsimisareaali laiendanud, kuid tulutult. Selverisse mind müüjaks ei võeta, juba testitud. Koristajad tahavad ka juba pabereid ning eelkogemust saada. Mul on kaelas eluasemelaen ja kõrged kommunaalkulud. Üks mu kõrgelt haritud ekskolleeg kaalus tõsimeeli minna 50 krooni eest tunnis teiste kodusid koristama.

Töötukassa on selles valguses imeline asi. Vähemalt 50 protsenti eelmistest sissetulekutest laekub iga kuu su kontole. Kuid iga kord, kui ma seal „kassas“ end ette näitamas käin, on mul tahtmine see raha, mis minusuguse ekstöönarkari puhul ulatub keskmise palgani, dotseerivale ametnikule näkku visata.

Need lood siin on tegelikust elust: mu ekskolleeg, hea sõbranna, sai töötukassalt sõna otseses mõttes riielda, et nii palju raha „tahab“ saada ja siis veel küsib, kas ta võib pisemaid tööotsi vastu võtta. „Mõelge ise, on palju õnnetumaid inimesi kui Teie, kel läheb tõesti halvasti. Mida kiiremini Te kas või 600-kroonise tööotsa saate ja oma 10 000st loobute, seda parem,“ lausus keskealine ametnik noorele naisele õppealajuhataja toonil. Jeerum, oigas too, miks ma pean selle halli ametnikutädi ees piinlikkust tunda, et olen end üles töötanud ning varem nii palju palka saanud? Ja miks ma pean talle selgitama, et selle 600-ga ei suuda ma end ära elatada!

Teisele, kõrgharitud kunstnikule, kelle eelmine palk lubab samuti üsna kõrget summat töötukassast maksta, väideti otse: Ärge lootkegi, et Te seda hüvitist kaua saate. Meil saab nagunii kohe raha otsa. Detsembriks ongi juba kõik. Lisaks muule registreeriti tema avaldus valesti. No vähemalt registreeriti. Ühe neiu avaldus unustati üldse ära ja kui avastati kuu aega hiljem, kui neiul oli nälg silme ees, öeldi vaid moka otsast „vabandust“ ja menetleti nädala jooksul (mis on normaalne menetlusaeg). Seniks paluti elada õhust ja armastusest.

Üks teine töötuks jäänu palus täiendkoolitust tõlkimise vallas. Ta naerdi välja — kuidas kõrgharidusega inimene julgeb unistada täiendkoolitusest! Tal on ju kõrgeim haridus juba käes!

Tuleme sammu tagasi. Kas töötukassa hakkab pankrotti minema? Sõbranna-ajakirjanik tegi päringu ja sai vastuseks — ei, seda hirmu pole. Aga miks inimesi hirmutatakse?

Minu enda kogemus töötukassaga tegi nõutuks. Sattusin mainima, et mul oleks võimalik saada pool kohta, kuid vaid lapsega naise koondamise teel ja et seda stigmat ma ei taha kanda. „Miks ka mitte,“ näpsas ametnik vahele „Nad saavad ju nagunii emapalka!“ Olin edasi vait, lubasin „emade ja sõbrannade kaudu“ tööd otsida ja tegin minekut.

Ja siis on pangad, keda sa oled tegelikult kohustatud oma töötusest teatama. Mu hea sõber tegi seda ja sai „tasuks“ rasvasema protsendi ning lisakulud lepingu kahjulikumaks ümber tegemise eest. Sest töötu on ju suurem risk. Seega on kõige targem asi töötule hoida madalat profiili ja mitte oma laenumaksetega hilineda. Muidu maksad end hiljem kindlasti pankrotti.

On tuhat ja sada korda öeldud, et töötu peaks säilitama oma endised rutiinid. Et see aitab tal sujuvamalt uut ametit leida. Kuid see on üsna raske, arvestades sissetulekute järsku vähenemist ja kohustuste (näiteks laenumaksete) suurenemist. Lisaks süütunne „tegelike vaeste“ raha raiskamises, mida kultiveerib töötukassa.

Tegelikult ma mõistan ka ametnikke. Minusuguste kontorirottide peal, kes on šokist vait, on kerge end välja elada, kui su eelmine klient oli nutta ulguv (umbkeelne) poemüüja, kes ei oska isegi veebitööbörsi lahti teha. Ma nägin neid koridoris: keskealised ahastuses tädikesed, parkunud kätega noored mehed, kes üsna avalikult räägivad mustadest otstest, millega napile töötukassaleivale veidi Vallavorsti peale teenida.

Ma ei taha eriti teada, mis juhtub siis, kui saabub morn oktoober ja november, ning Eesti majandus tegelikku põhja jõuab… ja ma üritan mitte mõelda neile, kel pole kaaslast kõrval, kelle eluasemelaenud on kuni 10 000 ja kes ei suuda vastu panna üldsuse vaiksele parastamisele — no oli siis vaja nii palju palka küsida ja majandust üle kuumendada. Nüüd õpi uuesti kartulikoori sööma. Head isu kõigile.

Kuid esialgu on veel vananaistesuvi ning turg on odavat kraami täis. Riiulis on veel lugemata raamatuid ning seebiseriaalid kell 17 päeval pole veel lõplikult üle visanud. Mu kõrval on inimene, kelle sissetulek suudab napilt katta meie mõlema kulutused, kui just temaga midagi ootamatut ei juhtu. Ning lootus tööd saada pole ka päris kadunud.