Suhted töökohal

Te ei pea oma arvamuse avaldamiseks olema terav, piisab sellest, kui te väljendate end selgelt ja kindlameelselt.

Te ei pea füüsiliselt lahkuma ei töökohalt ega hoonest, te võite lihtsalt end distantseerida, nii et oleks selge, et te olete tõmmanud vahe enda ja kehtiva olukorra vahele.

Suhtlemistühimik meeste ja naiste vahel on töökohal tohutu ja see süveneb sedamööda, mida kõrgemale naine organisatsiooni hierarhias tõuseb. Ei ole kahtlustki, et meeskonna koostöö edukusest sõltuvatel organisatsioonidel oleks parem, kui me töötaksime välja strateegia ja tehnika selle lõhe õgvendamiseks.

Miks see vahe üldse eksisteerib

Tavaliselt on selles süüdi stereotüübid ning nii mehed kui naised on süüdi nende kestvuses. Mehed käituvad igiammu koostatud käitumisreeglite järgi, mille algne mõte võis olla puhtalt sotsiaalne.

Stereotüübid ja nende mõju on nagu raudrusikas sametkindas: te ei oska seda karta, ometi lööb see teid nokauti. Kui meessoost töökaaslane näeb teis naisele omaseid hoolitsevaid ja mitte ennastkehtestavaid omadusi, siis ei kaalu ta teie kandidatuuri edutamisel.

Oluline on pidada meeles, et naise funktsioon töö juures ei ole olla kellegi ema, partner ega õde: te käite tööl, et saavutada edu ning teha karjääri. Te peaksite käituma kui inimene, kes väärib edu ning on suuteline enesekindlalt keerulisi olukordi lahendama. Kui naised järgivad “ema-abikaasa-õe” stereotüüpi, siis sooritavad nad sellega oma karjääri eutanaasia. Las keegi teine keedab teie meeskolleegidele kohvi ja toob neile saiakesi, teie ei ole nende ümmardaja, vaid töökaaslane.

Osalege raportite koostamisel, uute kontseptsioonide väljatöötamisel ning kontrollige, et teid selle eest ka vääriliselt tunnustataks.

Suhtlemistõrked

Stereotüüpide ning vanade käitumismallide järgimine on töökohal äärmiselt levinud. Üks levinumaid suhtlemistõrkeid on see, et mehed räägivad naistest üle ega lase neil oma mõtteid lõpuni väljendada.

Õigupoolest eiratakse ja solvatakse naisi töö juures väga erineval moel, nad jäetakse protsessidest välja ning neile vaadatakse ülevalt alla.

Naised aitavad alateadlikult sellele kaasa, järgides samu vanu ennasthävitavaid käitumismudeleid. Mehed võivad töö juures innustunult vaielda ning teha pärast tööd üksteisele jooke välja või minna palli mängima.

Naised ei ole enamalt nii paksunahalised ning nad hindavad harmooniat, mida meie emad meile õpetasid. Kui meid solvatakse või ei panda tähele või vaadatakse meile ülevalt alla, siis on meil kalduvus sellest mitte numbrit teha.

Me leiame, et ei ole vaja seda suure kella külge riputada, me tahame kollektiivi sulanduda. Me arvame, et kui me säilitame rahu, siis nad aktsepteerivad meid. Aga see kaitsestrateegia on varem korduvalt läbi kukkunud.

Te ei peaks kartma oma arvamust välja öelda. Te ei viibi teeõhtul ega võõrusta oma vanaema.

Mõelge sellele, et te viibite töises keskkonnas ning et töö tähendab probleeme ja nende lahendamist kiiresti ja põhjalikult.

Teatud annus konflikte ja lahkarvamusi on vältimatu. See on karm maailm. Kui teie silmis võrdub enese arvamuse väljendamine ebameeldivuse ja naiselikkuse eiramisega ja kui te kardate, et mehed suhtuvad teisse kui tüdrukusse, keda nad iial koolilõpupeole ei kutsuks, siis olete te juba allakäiguteel, arvates ise, et te liigute üles.

Naiste vastumeetmed

Judy B. Rosener analüüsis ajakirjas Harvard Business Review erinevusi meeste ja naiste suhtlemisstiilides. Ta avastas, et naised soovivad osalust, võimu jagamist ja informatsiooni, teise inimese eneseväärtustamise toetamist ja teiste huvi oma töö vastu.

Naised tahavad võrdsust ja ausat mängu, mehed on aga märksa agressiivsemad. Naistel on kalduvus hoida pigem harmooniat ja mitte öelda asju lõpuni välja, pigem vihjata. Kui te vihjate ja see ei meeldi kellelegi, siis võite te eitada, et te mõtlesite asja nii, nagu tema sellest aru sai.

Kui te tahate diplomaatiat, siis minge tööle ÜRO-sse, kui te tahate karjääri edendada, siis looge teistele endast võimalikult selge arusaamine.

Kõneleda tähendab võita

Kui töökohal juhtub midagi, mis ei arvesta teid või jätab teid kõrvale, peate te kas oma seisukoha välja ütlema või minema kõndima, kui te tõepoolest tahate sündmuste kulgu muuta ja algatada tegeliku suhtlemise.

Te ei pea oma arvamuse avaldamiseks olema terav, piisab sellest, kui te väljendate end selgelt ja kindlameelselt.
Te ei pea füüsiliselt lahkuma ei töökohalt ega hoonest, te võite lihtsalt end distantseerida, nii et oleks selge, et te olete tõmmanud vahe enda ja kehtiva olukorra vahele.

Kathleen Kelley Reardon märkis teoses i>“They Don’t Get It, Do They?….Communication in the Workplace — Closing the Gap Between Women and Men”, et terava ja malbe suhtlemisstrateegia vahel on terve rida muid strateegiaid ning äärmuslike strateegiate rakendamine tähendab läbikukkumist.

Paljud naised kardavad, et ennastkehtestav käitumine pahandab mehi ja näitab neid ebasoodsas valguses.

Nad ei mõista seda, et nad ei ole niikuinii kuigi soodsas valguses.

Kui te lasete teistel oma käitumist hukka mõista ja oma tegevust suunata, siis on see palju hullem kui aegajalt mõne mehe ärritamine.

Naiste puhul peitub peamine probleem sageli hirmus. Te ei tohi karta oma arvamust avaldada ja suunata suhtlemist selliselt, et see oleks teile positiivsem.

Kui kaks või kolm meeskolleegi, kellega te ühes komisjonis olete, kohtuvad ilma teieta ja ütlevad, et see on tühiasi ja et te suhtute sellesse liialt emotsionaalselt, ärge sellega leppige.

Ärge arvake, et olete liiga emotsionaalne ning ärge öelge, et nad solvasid teie tundeid. Öelge resoluutselt, et teie olete selle komisjoni liige ja oleksite pidanud kohal viibima ning teatage, et te ei taha, et selline asi edaspidi korduks.

Kui mõni teie meeskolleegidest teatab, et te väljendate oma seisukohti liiga jõuliselt, siis ärge rakendage ei Scarlett O’Hara ega Melanie strateegiat, s.t. ärge muutuge ei koketseks ega järeleandlikult malbeks.
Vastake: “Ma tänan. Olukord tingis seda.” Või kui te tahate olla neutraalsem, siis võiksite öelda: “Kui huvitav, et sa nii arvad.”

Pidage meeles, et olulisi asju ei ole võimalik arutada absoluutselt igasuguse vastuoluta. Omage julgust omada seisukohta.

Reardoni sõnul on just hirm see, mis võimaldab mitte-mõjuvatel käitumismudelitel jätkuda.

Kui naised mõistavad, et neil on võimalik muuta nende karjäärile kahjulikke käitumisharjumusi, siis suudavad nad mõjutada nii enda kui teiste arusaamisi asjadest.

See on õppetund, mille me kõik peame edukalt omandama. Ka firmadel ja meestel tasuks see ära õppida.