Töö kaotamine pole kunagi lihtne. See tähendab kaotada võimalus kehtestada end läbi oma elukutse. See on alati šokk, segadus ning hirm tuleviku ees. Kui aga vaadata sellele katsumusele teise nurga alt, võib see osutuda mitte tupikteeks, vaid koguni hüppelauaks, võimaluseks end paremini mõista ning alustada oma elu uuelt lehelt, vahendab Psychologies.
Töö kaotus otsekui halvab inimese. Ent järgides oma soove ja sihte võib võimaldada endale pärast pausi lülituda uute jõududega uuele tööle, mis vastab ehk enamgi inimese annetele, väärtushinnangutele ning seesmistele vajadustele. Tarvis on vaid selles selgusele jõuda.
Anna endale aega muretsemiseks
Töö, see on kindlad kohustused, raamid, suhtlemine. Seega kõik see, mis meid toetab. Töötus on aga õhuauk, kuhu kukud ilma kindlustuseta. Nii jäädki üksi iseendaga, täiesti tühjade päevadega, arvetega, mida kohe varsti maksta ei suuda, lõputu ootamisega, et kutsutaks töövestlusele. Ja kui kutsutakse, siis tunned eelnevalt arglikku lootust, seejärel tekitab äraütlemine depressiooni. Just selline on tüüpiline rõõmutu pilt. Töö kaotust elatakse läbi samuti kui iga teistki kaotust. Igaüks, kes on sellega kokku puutunud, läbib muretsemise etapid. Alguses šokk, nõutu olek, arusaamatus, oskamatus midagi ette võtta. Seejärel viha enda peale ja nende peale, kes vallandasid. Võimalik on ka lootus, et ehk kõik saab korda ja võetakse tööle tagasi. Ning lõpuks tuleb depressioon.
Kes ma selline olen?
Üheks töötu olemise katsumuseks on ühel või teisel moel oma isikliku identiteedi kaotus. Senini on inimest hinnatud kui professionaali, nüüd aga pole teda kellelegi vaja … Eriti teravalt tunnetatakse oma kasutust, kui tuleb vajaduse korral nõustuda ajutise, juhusliku tööga.
Enne kui alustada uue jõuga uut elu, tuleb õppida toime tulema oma hirmude ja kahtlustega. Tuleb õppida vastu võtma uus olukord, tegemata endale seejuures etteheiteid. Tuleb üle elada ka jõuetus, viha ja kurbus. Vaja on paika panna prioriteedid, teha kokkuvõte oma eelmisest karjäärist mõistmaks, kuidas ollakse sattunud sellisesse olukorda ning kuhu tuleks edasi liikuda. Depressiivsele töötuse perioodile järgneb kindlasti loov periood. Muretsemine läheb tasapisi üle tegutsemiseks. Et see nii toimuks, tuleb kogu olukorrale vaadata teise, harjumatu nurga alt. Mitte: „Ma olen töötu“, vaid: „Mul on nüüd teine töö, seda nimetatakse töö otsimiseks“. Seejärel tuleb endalt küsida: „Mida ma oskan ja mida ma tahan“. Tuleb hinnata oma teadmisi ja oskusi, sealhulgas ka neid, milliseid eelmises töökohas ei kasutatud. Tuleb aru saada, milline on nõudlus tööturul. Seejärel tuleb koostada plaan ning seda rangelt järgida. See on hetk, mil realiseerime ennast teisiti. Mitte nii, nagu tegime seda varem.
Tunda end elusana
Mida huvitavam oli inimese elu tööst vabal ajal, seda lihtsam on tal töötuse periood üle elada. Nendel, kelle jaoks on isiklik tähtsus mõõdetav eelkõige palgaga või professionaalse staatusega, on kaotus palju keerulisem. Ent igaüks meist on suurem kui meie töö. Meie vajadused ja huvid on palju avaramad. Ning töö kaotamine annab meile samaaegselt hinnalise boonuse — vaba aja. Võime lõpuks pöörata tähelepanu sellele, mida armastame — hobidele, suhetele lastega … Need on meie elu need piirid, mida me ei suutnud realiseerida nii, nagu oleksime tahtnud, kuna olime tööga koormatud. Tegeledes sellega, mida armastame, tunneme, et oleme elus.
Samas tuleb ka õppida toime tulema hukkamõistvate ja halvustavate pilkudega, lähedaste ja tuttavate haigettegeva ükskõiksusega. Ei tohi langeda paanikasse, kuuldes küsimust: „Kus sa hetkel töötad?“ Sellele võib rahulikult vastata: „Mitte kusagil“. Ei tasu kuulata teiste arvamusi. Need ei tohi kõigutada meie otsust tegutseda vastavalt oma isiklikele plaanidele.
Avaneda uutele võimalustele
See ei tähenda otse loomulikult, et tuleb endasse sulguda. Vastupidi, tuleb üritada võimalikult palju suhelda. Unustada ei tohiks ka sotsiaalvõrgustikke. Suhtlemine pole üksnes „instrument“ otsimaks uut tööd. On äärmiselt oluline, et inimene ei tunneks ennast sel keerulisel ajal üksinda. Ent ka see pole kõige olulisem. Sõbrad ja tuttavad võivad aidata uute ideede otsinguil. Tänu neile võime näha otsekui peeglis endas seda, mida ise enne ei märganudki. Näiteks seda, et mingid meie oskused ja võimed võivad olla nõutud tööturul.
Paremini ennast tundma õppida
Paradoksaalsel moel avab töö kaotus perspektiive, millede olemasolust meil polnud enne aimugi.
Koostada oma eesmärkide nimekiri, planeerida nädalat, hoolt kanda oma keha eest, võtta ette enesetäiendamine või omandada veel teinegi haridus.
On terve hulk võimalusi läheneda konstruktiivselt töötusele ning kasutada oma aega otstarbekalt. Otsides ja leides uudseid ideid loome endale tulevikuks hulgaliselt konstruktiivseid väljavaateid.
