Ülemus hakkas mind raseduse pärast terroriseerima

 (49)
Ülemus hakkas mind raseduse pärast terroriseerima
Foto: Ilmar Saabas

Asusin neli aastat tagasi tööle ühes mainekas eraettevõttes. Lisaks minule töötas meie Tallinna kontoris veel kuus inimest. Jagasin kabinetti endast aasta vanema noore neiuga, kes oli tööl vaid ajutiselt, kuna asendas tol ajal lapsehoolduspuhkusel viibinud raamatupidajat.

Kuna kollektiiv oli väike, hoidsime kõik väga kokku ja ülemuski oli nö oma inimene, kellega sai nalja visatud ja teinekord kohvinurgas niisama elust ja ilmast räägitud. Nii olin ma sageli kuulnud, kuidas minust paarkümmend aastat vanem meesülemus teinekord lapsega kodus viibiva raamatupidaja kohta nalja viskas ja rääkis, kuidas on ikka mõttetu noori naisi palgata — hakkavad teised kohe tittesid tegema ja pole neist siis tööl midagi kasu. Ma ei arvanud kunagi, et ta neid sõnu tõsiselt mõelda võiks. Pigem tundus see niisama lõbusa lõõpimisena.

Pärast kahte aastat töötamist õnnestus mul endal samuti lapseootele jääda. Otsustasin, et ootan rõõmusõnumi teatamisega seni, kuni esimesed ultrahelid tehtud ja ikka kindel, et lapsega kõik korras on. Ühel esmaspäeva hommikul, kui kõik olid parajasti kohvisabasse kogunenud, ladusin oma uudise lagedale. Kolleegid muidugi tormasid kallistama ja uurima, kes sünnib ja millal sünnib. Aga seda, milliseks ülemuse nägu minu teate peale venis, on mul sõnades keeruline edasi anda. Alguses üritas ta väe võimuga kunstlikult ette manada võltsi naeratuse, mis aga kohe üsna mõtliku näoilmega asendus. Ja uskuge või mitte, aga õnne ta mulle ei soovinudki. Ütles vaid, et nüüd peame siis järgmist asendajat otsima hakkama.

Seotud lood:

Uue inimese leidsin enda asemele ise ja seda õnneks suurema pingutuseta. Seega sobiva kandidaadi leidmise pärast mu boss muretsema ei pidanud. Ega tal minu asendajale mingeid tingimusi peale selle polnudki, et juhul, kui asendaja on naisterahvas, ei tohi ta olla väga noor. Polnud vaja lisadagi, miks selline kriteerium seati. Kuna otsustasin dekreeti jääda viimasel võimalusel, oli vaja tööl käia veel viis kuud. Ja oii, kui pikaks need kuud kujunesid.

Juba järgmisel päeval kamandas mu muidu nii sõbralik ja mõistev ülemus mind enda kabinetti, et panna täpselt paika, millised ülesanded ja tööd on mul kindlasti enne lahkumist vaja valmis saada. Olin ju tegelikult oma kohustustest teadlik ega plaaninudki midagi tegemata jätta. Jutuajamise käigus selgus aga, et lisaks mulle juba teadaolevatele ülesannetele on rida uusi töid, mis mul kindlasti ära tuleb teha. Juba järgmisel nädalal teatas mu ülemus, et kuna mul on tema arvates teistega võrreldes siiski üsna vähe tööd, oleksin just mina õige inimene asendama puhkusele minevat sekretäri. Seda otse loomulikult oma teiste tööde kõrvalt. Ega see mõte mulle just meelt mööda ei olnud, aga ülemus ei tahtnud ühtegi minu vastuväidet kuulda. Lõpuks mõtlesin, et ehk saan kõigi nende töödega siiski mõned nädalad hakkama ja lisaraha kulub mulle samuti igati ära. Seda enam, et taolised lisatasud kajastuvad ju hiljem ka emapalgas. Kuna mu enesetunne oli tol hetkel veel väga hea ning tüüpilisi rasedusaegseid vaevuseid ei esinenud, jäin nõusse. Seda, kuidas täpselt minu lisatööd tasustatakse, me muidugi kokku ei leppinud.

Kuu lõpus, kui palgapäev kätte jõudis, oli minu töötasu sendi pealt samasugune nagu eelnevatel kuudel. Kui ma ülemuselt asenduse eest saadava raha kohta küsisin, vaatas ta mulle imestunult otsa ja tegi näo, nagu ei saaks aru, millisest rahast ma räägin. Muidu nii sõbralik ülemus oli minusse raseduse teatamise hetkest üsna jahedalt suhtunud ja et ma ei tahtnud enne sünnituspuhkusele jäämist tööl suhteid veelgi pingelisemaks ajada, jätsin asja sinnapaika. Kaotatud rahast oli muidugi kahju ja ülemuse taoline suhtumine vihastas mind ikka korralikult.

Kolm ja pool kuud enne sünnitus, kui mu kõht oli paisunud juba üsna suureks ja pikka aega ühes kohas istumine muutus piinarikkaks, teatas boss, et alates sellest hetkest kuni minu töölt lahkumise hetkeni on tingimata vajalik, et juhiksin üht uut projekti, milles mind toetavad meie Lõuna-Eesti kontori inimesed. Seejuures toonitas ta, et kohe ilmtingimata on vajalik, et oleksin ühe päeva nädalast teises Eesti otsas kontoris kohal ja kohtuksin inimestega. Sellised moodsad lahendused nagu skype või telefon ei tulnud muidugi kõne allagi. Kui ma siis julgesin öelda, et ei mahu enam eriti hästi rooli taha äragi, rääkimata sellest, kui ebamugav on kaks ja pool tundi autos loksuda, vaatas ta mulle rangelt silma ja avaldas arvamust, et minul üksi on ikka mõttekam Tartusse sõita, kui paluda mitmel inimesel leida sobivat aega Tallinna sõiduks. Taas olin ma olukorras, kus polnud võimalik härrale vastu vaielda. Kuni viimase tööpäevani ei möödunud ühtegi hommikut nii, et ülemus poleks minu tegevust ja projekti edenemist pidevalt ja rangelt kontrollinud, justkui oleks asjaga meeletult kiire.

Tuleb tunnistada, et ma ei jõudnud lõpuks koju jäämise hetke enam ära oodata. Ja kui see õnnelik päev siis lõpuks saabus, jäin ma suurest pingelangusest mitmeks päevaks nii haigeks, et korra külastas mind isegi kiirabi. Mu laps sündis kaks ja pool nädalat enne määratud sünnitähtaega. Võib-olla pidigi see nii minema, kuid võib ka olla, et pidev stress mõjus kehale lihtsalt nii suure ärritajana, et kutsus sünnituse varem esile.

Olen praeguseks hetkeks olnud lapsega ühe aasta kodus ja tahaksime mehega väga teist last järjest saada. Minu suurim hirm on aga, kuidas võib ülemus reageerida, kui teatan, et ei naase veel lähiaastail tööle. Ma ei tea, kumb oleks hullem — kas minna tagasi tööle, et siis paari aasta pärast uuesti lapsega koju jääda või ollagi praegu kohe pikemalt ära. Mind hirmutab tohutult ülemuse suhtumine ja käitumine, kui ühel päeval taas tööle lähen…